Raplamaa naine Ellen Kilter (praegu Vesker) ei andnud üht Eesti tuntuimat metsavenda Osvald Raadikut üles isegi siis, kui Nõukogude julgeolek teda halastamatult peksis ja elektrilöökidega ähvardas. Lõpuks mõistis tribunal Ellenile 25 + 5 aastat vangistust Venemaa avarustes. Osvaldit ei näinud ta enam kunagi.

Õbluke, hallipäine, nüüd juba 98aastane Ellen silmitseb kodus diivanil istudes pikalt mustvalget pilti, mida ta käes hoiab. See on ainus pilt, kus tema ja Osvald kahekesi peal on. Fotolt vaatavad vastu naeratavad noored, kellel kogu elu alles ees.

“Mul on kahju, et me enam ei kohtunud.”

Osvald oli alati kindel olnud, et ükskord elavad nad koos. Vabaduses. Pool aastat pärast Elleni Siberisse saatmist lõpetas Osvald oma elu enesetapuga, kui julgeolek ta ühest metsatalust tabas – viimast kuuli kasutas ta iseenda peal.

Hakkaja mees

Ellen mäletab täpselt, kus ta Osvaldiga esimest korda kohtus. See oli 1942. aasta suvel kodukandis Raplamaal Raikküla vallamajas, kus Ellen käis Omakaitse koos­olekutel süüa tegemas.

Kord oli Osvald pärast koos­olekut Ellenile öelnud, et tahaks teda koju saata. Mis sai naisel selle vastu olla. “Ta oli sõbralik ja väga tore. Ilus ja pikk mees.”

Nii istusidki noored Elleni kodutalu õues pingile ja ajasid sumedas suveõhtus juttu. Osvald rääkis metsavendadest. Ega Ellen neid teisi mehi ei teadnud, aga huvitav oli kuulata ikka.

Ja siis ütles Osvald, et ta läheks nüüd koju. “Ta küsis minu käest, et kas me teinekord tohime veel kokku saada. Ma ütlesin, et no miks me siis ei tohi.” Sellise vastuse peale oli Osvald tunnistanud, et Ellen meeldib talle ja võib-olla saab neist eluks ajaks paar.

Jaga
Kommentaarid