„Eluks ajaks on meeles pilt põlevast Pärnu maanteest, mis voolas nagu leegitsev jõgi.“ Märtsipommitamine täna 78 aastat tagasi

Kõik tähtpäevad pole rõõmsad – täna möödub 78 aastat Tallinna märtsipommitamisest, Punaarmee ettekavatsetud kuriteost Eesti elanike vastu, mille ulatust nõukogude propaganda hiljem valedega kinni mätsis. Olgu siinnegi meenutus märgiks, et me oma ajalugu meeles peame.

Kolmandal sõjatalvel oli tavainimene jõudnud juba mingil moel eriolukorraga harjuda, sest üle oli elatud mitmeid koledusi. 1944. aastaks olid pommirünnakud saanud maailmasõja lahutamatuks osaks ja kuuvalgetel öödel tegid Vene lennukid Eesti linnade kohale reide. Need olid siiski harvad ja väheste kahjudega. Veebruari keskel võis põhjarannikul jälgida Helsingit pommitama suunduvaid punaõhujõude. 6. märtsi massiivrünnak Narvale ennustas ka Tallinnale halba.

Saabus 9. märts, tuulevaikne ja kõle täiskuuneljapäev. Kui päikeseloojangul kohustuslik pimendamine välja arvata, elas linn oma kohvikute, kinode ja teatritega tavalist elu. Õhtul kell kuus algasid etendused ja seansid. Kui pool seitse hakkasid sireenid undama, oli see võrreldes seniste õhuhäiretega ebatavaliselt vara. Sestap arvasid paljud, et tegemist on proovihäirega. Paraku oli seekord teisiti. Niipea kui linna kohal lahvatasid kroonlühtritena Stalini jõulupuudeks kutsutud valguspommid, avas Saksa õhutõrje tule ja lühikese ajaga mattus ümbrus langevate pommide mürasse. 240 lennuki rünnak mattis kahe ja poole tunni jooksul Tallinna tänavad suitsu ja rusude sisse. Kvartalitäied katkematus tulekahjulõõsas puitrajoone said märklauaks pärast keskööd uue lainena hävitama asunud 60 pommilennukile. Sõjataktika seisukohalt jääb üleni põleva linna pommitamine mõistetamatuks ning üksnes kinnitab tänapäeval kujunenud seisukohta, et tegemist oli terrorirünnakuga Eesti rahva vastu...

Loe edasi juba artiklist pommitamise üle elanute meenutusi hävingust pealinnas ja sellest, millised olid tagajärjed linnaelanikele.