Saabus 9. märts, tuulevaikne ja kõle täiskuuneljapäev. Kui päikeseloojangul kohustuslik pimendamine välja arvata, elas linn oma kohvikute, kinode ja teatritega tavalist elu. Õhtul kell kuus algasid etendused ja seansid. Kui pool seitse hakkasid sireenid undama, oli see võrreldes seniste õhuhäiretega ebatavaliselt vara. Sestap arvasid paljud, et tegemist on proovihäirega. Paraku oli seekord teisiti. Niipea kui linna kohal lahvatasid kroonlühtritena Stalini jõulupuudeks kutsutud valguspommid, avas Saksa õhutõrje tule ja lühikese ajaga mattus ümbrus langevate pommide mürasse. 240 lennuki rünnak mattis kahe ja poole tunni jooksul Tallinna tänavad suitsu ja rusude sisse. Kvartalitäied katkematus tulekahjulõõsas puitrajoone said märklauaks pärast keskööd uue lainena hävitama asunud 60 pommilennukile. Sõjataktika seisukohalt jääb üleni põleva linna pommitamine mõistetamatuks ning üksnes kinnitab tänapäeval kujunenud seisukohta, et tegemist oli terrorirünnakuga Eesti rahva vastu...

Loe edasi juba artiklist pommitamise üle elanute meenutusi hävingust pealinnas ja sellest, millised olid tagajärjed linnaelanikele.

Jaga
Kommentaarid