„Sellest ainukesest elust, mis mulle antud, tahan võtta maksimumi!“ Usutlus meie ratastoolikurlingu koondise sitkete olümplastega

Üle 20 aasta võistleb Eesti taas talvisel paraolümpial! Pekingi jääle läheb meie ratastoolikurlingu koondis, kuhu kuulub kolm meest ja kaks naist – Signe Falkenberg (59) ja Kätlin Riidebach (39).

Signe: “Teised naeravad, kui ma sedasi ütlen, aga see on tõsi – numbrid räägivad minuga. Kui vaatan matemaatika- või füüsikaülesannet, näen vastust ette.

Olen teinud ehituseelarvestust, mis on ju mõõtmine – numbrid! –, raha arvutamine – numbrid! – ja suure pildi nägemine – kas maht ja summa tuleb välja. Terve elu olen olnud numbrite sees. Nii et avastades, et kahe peale kokku saame Kätliniga 100 aastat vanaks, oli see minu jaoks põnev – aga samas ka ehmatav. Alles ma ütlesin koolis inglise keele tunnis: “This is Wednesday, 15th of February 1974...”

Meil oli tüdrukute klass. Siiamaani saame igal aastal kokku – ja oleme ikka tüdrukud! Kui sa ei näe inimest aastakümneid, paistab ta kohtudes välja vanem, aga kui näete igal aastal, siis ta justkui ei jäägi vanemaks. Meie tüdrukud said koos 30, siis 40, 50... Praegu on osa meist juba 60, teised saavad varsti. Minu vanus on mulle üllatus ja poleks kunagi arvanud, et võin praeguses eas jõuda paraolümpiale.”

Kätlin: “Algklassides käisin kaks-kolm aastat lasketrennis. Hilisemas elus astusin naiskodukaitsesse, aga sain seal olla aastakese, enne kui mu jalad hakkasid kehvaks minema.

Ma ei usu saatusesse, aga seda usun küll, et iga päev annab valikuid, mis mõjutavad sinu elu. Jõudsin selle teadmiseni 2019. aastal, kui avastasin psühholoogi juures oma uue mina ja otsustasin, et pean leidma midagi, millega tegeleda. Invaspordiliidu lehelt jäi mulle kurling kohe silma, sest see oli mugavasti Lasnamäel mu kodu lähedal. Aga mõtlesin, et kuidas ma astun lihtsalt saali uksest sisse...?”

Loe suurt lugu meie vaprate spordinaistega edasi juba artiklist.