Filmimees Joosep Matjus kiidab „munemist“: pole vaja iga idee või emotsiooni peale lollilt rapsima ja kiirustama hakata
Ma olen keskkoolist saati unistanud oma talust. Seitse aastat tagasi, kui hakkasin Matsalu kandis tegema loodusfilmi, tekkis mõte, et vähemalt filmimise ajal võiks elada vanas talumajas. Äkki vedeleb kuskil mõni!?
Ja siis näidati: siin on üks, ammu seisab tühjalt. Viimane maja külaservas vastu luhta, seal, kus tee otsa saab. Terve kompleks, rehielamu, laut, aidad – ja veel muinsuskaitse all.
Ja keegi ei taha?!
Seni pole tahtnud.
Hea küll, ma võin võtta, kui keegi ei taha!
Ostsime selle ära ja tänavu oleme esimest korda talvel ka siin. Tütar läks sügisel Metsküla kooli esimesse klassi. Ja oma päeva alustan ma sellega, et viin tütre autoga kooli. See sobib mulle hästi. Kui koju tagasi sõidan, kell hakkab kaheksa saama, on tunne, nagu oleks pool päeva maast leitud.
Sõidan mööda külavaheteid ja kui lumi on maas, uurin metsloomade jälgi. Binokkel on kaasas, fotokas samuti. Sõidan Matsalu lahe ääres, ronin Kloostri vaatetorni ja vaatan linde Kasari luhal. Longin puisniitudel ja rabade ääres.
Tulen tagasi, joome köögilaua taga Katriga kohvi ja arutame maailma asjad põhjalikult läbi. Kuulame Vikerraadiot ja kommenteerime päevauudiseid ja räägime endalegi märkamatult tund aega filmist. (Koos elukaaslase Katri Rannastuga sai Joosep sügisel valmis portreefilmi kirjanik Mehis Heinsaarest “Pingeväljade aednik” – M. J.)
Mis see filmitegemine on? Kuidas peaks seda tegema? Kas üldse peaks tegema? Siis lõpuks vaatame teineteisele otsa, kurat, kopp on ees, ärme enam täna filmist räägi!
Siis lähen välja, teen väljas tiiru, tulen tagasi ja hakkame jälle filmist rääkima...