Ajakirja tellija, lugejana vaatan esimesena armsa Lehte Hainsalu heietusi. Ikka täpsed ja sügavmõttelised ja õpetavad ja jahutavad. Ise kirjutajana tean, et sõnastusega valusalt mööda pannes on kedagi vahest tahtmatult solvatud. Meenuvad Lehte Hainsalu luuleread kogumikust „Rukis loob pead”, meenub ta raamatuke „Luulepuhkusel”, millest koorub tõde.
Nüüd, kui ta kõrge autasu sai, on nii hea meel, et meil on olemas oma Lehte Hainsalu. Ene Raudkats Kuremaalt
Loen ikka suure huviga Eesti Naise kolumniste. Ajakirja alguses on humoorikas ja eneseirooniline Eva Luigas, kelle lugudest on alati midagi kõrva taha jätta. Kuid ka elu ja ilma mehe vaatenurgast valgustav Mihkel Raud ei jäta külmaks, imetlen tema sõnakust ja mõtteviisi omapära, pluss ladusat kirjutamisoskust. Tean omast käest, et mida lühemalt, seda keerulisem! Vaike
IGAÜHELE MIDAGI
Viimases ajakirjanumbris haakis pea igast loost midagi – aga kõige, kõige enam järgmistest.
Rahvariided on olnud osa ühest mu eluperioodist üliõpilase ja tantsuõpetajana. Olen neid kandnud erinevaid, aga päris omad kodukandipõhised tegin ise – tahtmist oli muidugi rohkem kui oskusi! Ja kui siis koolidirektor palus mul koostada loengusari rahvariietest, avastasin, kui lünklikud on mu teadmised. Iseseisvat tööd ja arengut jätkus küllaga, aga olin õhinal valmis! Igasugune riietus iseloomustab kandjat, aga rahvariie sisaldab kogu rahvuse eluhoiakut ja kultuuri.
Kai Aareleiu raamatuid pole lugenud varem, aga nüüd võtan järjest ette. Tunnustust pälvinud „Vaikne ookean” on muidugi raamatukogudest praegu välja laenatud. Tiina Väljaste loost järeldan, et just pere- ja suguvõsa teemad on esikohal ja need on mind alati köitnud. Pea igal sammul leiad midagi endast ja endale.
Tantsupedagoog Elena Poznjak-Kõlari pühendumus ja vitaalsus teevad kadedaks – heas mõttes. On suur õnn, kui noor inimene leiab esimese elukutsevalikuna tegevuse kogu eluks. Ja kui teed õiget asja, siis vist ei ole kunagi millegi jaoks liiga vana.
„Ah siis nii mõtlevad mehed!” Täpselt see mõte sähvatas Raul Kalevi loo „Et naist armastada, tuleb teda ka kuulata” järel. Vaatamata oma vanusele ja pikale abielukogemusele üllatun ikka ja jälle. Aga empaatiat ei ole kunagi liiast ka naiste puhul.
Heidit Kaio mõte „Nüüd on aeg kraamida enda seest välja mälestused sellest, mis meile head teeb, ja need otsustavalt käiku lasta” kinnitas mu enda juhtmõtet, aga on alati julgustav kuulda neid sõnu ka kellegi teise suust. Kiki
Veebruarikuist ENi lugedes leidsin kriitilise lugejakirja. Inimesed on eri huvidega, aga minu arvates on Eesti Naine üks vähestest ajakirjadest, mis pakub igaühele midagi.
Mina eaka inimesena olen viimastest numbritest „välja kraaminud” just mälestusi. Hetked Eesti Raadio meeskvartetiga, unustamatud Eri Klas, Kalju Terasmaa, Uno Loop, Arved Haug! Unustamatud dzässilikud laulud! Lugu Kai Aareleiust, tema raamat „Linnade põletamine” ja Draamateatri etendus pakkusid mulle suurt huvi. Tartu, mu kodulinna mälestuste pärast. Elena Poznjak, unustamatu baleriin samuti Tartu päevilt. Wabariigi-aegsed piduroad – nostalgiline peolaud lausa kutsub kunagisi hõrgutisi maitsma.
Aga oli muudki huvitavat: vitamiinivõtu kasulikud võtted, tuttmüts, mis sobib noortele, aga miks mitte ka vanaemadele! Käsitöönurk oleks muidugi tore, aga ilmub ju sellealaseid ajakirju ka piisavalt. Virve
ELU ON ELAMISEKS
Veebruarikuu ajakiri oli täis põnevat lugemist. Kaanelugu tundelisest Maris Jessest, lugu kirjanikust ja perele pühendunud Kai Aareleiust. Kuna olen ise ka meedik, siis „Eesti arstid aafriklastel abis” oli päris hariv. Tore, et on sellise missiooniga meedikuid, kes lähevad ja aitavad ja jagavad oma kogemusi. Muidugi ei saa meie meditsiinisüsteemi ja Keenia oma võrrelda, aga heameel on ikkagi, et oled saanud head teha.
Kõige rohkem mõtteid tekitas lugu „Et naist armastada, tuleb teda ka kuulata”. Väga head on ühe naise poolt maha jäetud mehe arutlused ja analüüsid, miks nii juhtus. Mees hakkas oma mälus taaselustama ja analüüsima eri episoode oma elust. Ta tunnistas, et paljud laused, sõnad, repliigid, mida naine ütles, ei jõudnud talle kohale. Ta tundis valu ja hingepiina, aus ülestunnistus. Ta ei süüdistanud naist, vaid nägi ennast läbi naise pilgu. Väga mõtlemapanev ja samas ka õpetlik lugu. Väga palju minnaksegi lahku seepärast, et ei kuulata, ei räägita asju lõpuni ja selgeks. Elu on elamiseks, siin ja praegu. Monika
