Portugali küla lummuses: leebed kohalikud, kaunid „nõiatädid“, mesilasšamaan, armuvalus eeslid ja alaline põlenguoht

Eestlastele on tee Portugali hästi selge: käiakse küll vaimsete õpetajate juures, küll päikeserannas. Olin juba mõnda aega selle maa kutset kuklas kumisemas kuulnud ja leidsingi tee Portugali – nii eelmisel kui ka möödunud talvel.

2020. aasta jõulueelsesse Portugali viis mind suvisest Vikerkaarelaagrist alguse saanud põnev tutvus. Serra de Estrela ahelikus asub looduslähedane retriit (paik, kus tegeldakse vaimsete praktikatega), millele oleme nüüd ühisel jõul eluvaimu sisse puhumas. Sinna saavad külalised peagi tulla end päikese kätte soojendama, matkama, graniidirahnude peal igavikuliselt mõtisklema ja öösiti öökullidega huikama.

Merepinnast 700 m kõrgusel asuva ja 10 ha suuruse maalapi omanik on briti verd Bob, kes siia viimase kaheksa aasta jooksul looduslikke materjale kasutades ja ohtralt higi valades on püstitanud kaheksa ehitist. Külaliste öömajad on valmis, lõpetamist ootavad veel duširuum ja väliköök. Kogu elekter tuleb omaenda päikesepatareidest, joogivesi 100 meetri sügavusel graniidikaljus asuvast iidsest puhtast veevarust.

Asume Portugali keskosas, mis on kogu maa vähimasustatud piirkondi. Lähimaks asulaks on Algodres – unine külake, mille ainsateks asutusteks on kohvik ja traktoriremonditöökoda...