Üle Ülle mõttemaastike
Tänasel mõttematkal juhatab teed Ülle Lichtfeldt (51). “Elus on õpilase aeg ja meistri aeg,” mõtiskleb ta. “50aastaselt võiks inimene olla sealmaal, et hakkab ise õpetama, aga mina seda hästi ei oska. Pigem tahan teha koostööd, kui et tõsta oma mina teistest kõrgemale.”
Pikkjärv, Linajärv ja Nabudi
Üks kotisang isa, teine ema pihus. Nende vahel, kandekotis, istumas kaks last – Ülle ja tema noorem vend Eivo. Nõnda läksid Lichtfeldtid suviti Viitna randa. “Mul oli tohutu hirm ärauppumise ees, sest isa ütles alati: pidage meeles! Kui ära upute, siis koju ärge tulge!” muigab Ülle.
Suurim Viitna järvekolmikust sai talle nii selgeks, et võib kinnisilmi kirjeldada saari, mis veepeeglit lõhuvad. Üle 20 aasta tagasi, kui Ülle ja Indrek [Saar] maale kodu otsisid, ootas õige koht Loobu külas, lapsepõlverannast kiviviske kaugusel.
Esimesel koroonakevadel, kui teatriuksed lukku läksid, sai Üllele osaks üllatus. “Sinnani olin kogu aeg tööl ja tööl, ja kui tuli vaba päev, siis kuidas ma lähen kodust ära, kui aed karjub? Tuli tegeleda muru ja aiamaaga! Nüüd jõudsin kodus ära teha kõik, mis teha sai – õu oli kolm korda üle riisutud, potid seemneid ja istikuid täis, isegi puuriidad ära laotud.” Juhtus ootamatu asi – Ülle läks jalutama.
Marssis läbi männimetsa, siis sammus sarapikus, kõndis kuusemetsas, kuni jõudis sohu. Laudtee viis Ülle esimest korda Nabudi järveni. “Täiesti ulmeline koht!” ahhetab ta. “Nüüd on nii, et kuigi mul on ikka väga kiire, siis vähemalt korra kuus p e a n sinna minema.”