Mis naistepäev? Milleks?
Ma ei tea naistest – just mitmuses, naistest – muidugi mitte midagi, sest mul on viimased 20+ aastat olnud kogu aeg üks naine, laste ema ja elu armastus. Seega on vähemalt teoreetiliselt võimalik, et nüüdisaegse naistepäeva kõige märgatavam osa, need massiivsed lillesülemid, assortiikompvekkide kuhjakesed ja muu selline kraam teeb tõepoolest mõnel teisel naisel südame soojaks. Mina pole oma naisele kunagi naistepäevaks lilli toonud, ja hooajaväliste lõikelillede kontseptsioon jääb mulle üldse üpris segaseks. Aga ei, kui inimesele lilled meeldivad, siis tooge muidugi, las kasvuhooned huugavad!
Naistepäev ja seda ümbritsev reeglistik on tegelikult ikka jama. Mis asi on see üks päev oma imelike tavadega, kus on kohustuslik, et iga ettevõtte juht – pangajuhist vorstivabriku omani – saadab oma naistöötajatele spetsiaalse meili, assistendid jagavad lõikelilli ja toovad kringli? Ja kodus mees toob veel lilli, ise õieti mõistmata, milleks või mille eest. Ja siis on see 8. märts nagu selline „hea päev”, sest mees pöörab tähelepanu ja käitub nii normaalselt, kui ta vähegi oskab.
Ma ei hakka siinkohal targutama midagi naistepäeva algsest tähendusest, feministidest ja kommunistidest. Küll aga pakun välja väga hea lahenduse, kuidas palju paremini naistepäeva tähistada!
Esimene samm on muidugi terve see päev ära unustada. Teiseks, kui jaotada see üks päev terve aasta peale ära, siis saame 3,9 minutit ühe tavalise päeva kohta. Ümardame selle neljaks, või no veel parem, viieks minutiks! Näiteks nii, mehed, et ärkate hommikul üles, ja enne tööle minemist pühendate viis minutit oma naisele.