KUULA | Laulja ja näitleja Siiri Sisask: suurim tarkus pole mitte teadmine, vaid tunnetamine

Siiri Sisask on armastatud laulja ja näitleja, kellesse on aastatega kogunenud naiseliku elutarkuse ürgne jõud. Seal on sügavat armastust, erilist kurbust ja lapsepõlves kogetud hetki, mis on kujundanud Siirist just sellise naise nagu ta on. Arhailine ühendus ümbritseva maailmaga muudab ta eriliseks. Vestlus Siiriga on pisarateni liigutav.

„Maal olemine pole minu jaoks ainult kodu. Lapsepõlves kasvasin looduse rüpes ja kulgesin koos loodusega. Olen oma lapsepõlve üle täna väga õnnelik, kuigi oli perioode, kus ma vaatasin selle peale kurbusega," meenutab Siiri.

"Mu emal oli neli last, mina olin kolmas ja mõistagi kulus ema põhitähelepanu noorimale. Isa lahkus, kui olin 4-aastane ning ema jäi laste ja loomadega üksi. Sain kasvada vabaduses, käia mere ääres ja istuda puu all. Tunnetada puu tarkust ja mõelda, kes mina selline olen siin maailmas,“ meenutab Siiri. "Mul oli õnn olla kõik suved vaba. Jooksin paljajalu metsas vabana ringi ja mul tekkis „indiaanlase nina“, näiteks tundsin ära, millise kivi taga rästik end peidab. Tekkis väga sügav looduse tajumise võime. Täna olen looduse rüpes tagasi. Siin tunnen seda, mis linnas on puudu."

"Meil kõigil on aeg-ajalt raskeid hetki. Siis kujutlen end päikese peal istumas. Võtan vaatleja rolli ja mõistan, et ma ei ole isegi mitte tolmukübeme suurune siin maailmas. Vaatan oma murede peale ja mõtlen, kas ma tõesti ei saa ennast sellest kiirest rütmist välja lõigata. Sedasi mõtlustades oled kõigest nii kaugel, et keegi ei saa sind kiviga visata,“ jagab laulja oma retsepti elukatsumuste puhuks.
„Viimati novembris pikalt metsas olles taipasin ühel hetkel, et inimeste maailmas ma peegeldan inimesi, see on ka omamoodi mets. Kui olen kuu aega metsas, siis ma hakkan metsa peegeldama. Selgroog on minu jaoks puutüvi, oksad ülejäänud keha. Tundsin nagu mu selgroog oleks maa külge kasvanud ja olin täis surisevat energiat.“

Räägime Siiri filmikogemustest. „ „Taarkat“ oli raske teha, sest ma tegin paralleelselt ka teist projekti – “Matkalla Virossa”. Kahe keele vahel laveerida oli väga keeruline, sest minu jaoks on oluline minna sügavale rolli sisse. Kui midagi mängin, siis ma vastutan selle eest. Armastan kohaloleku tarkust, kuulan inimesi, kes annavad nõu, ja võtan selle endasse. Näitlejatöö on mitte olla ise, vaid kehastada tegelast. Mind oli filmis täpselt niipalju kui ma suutsin ennast eemaldada ja olla Taarka”.

Kuula saatest Siiri mõtisklusi suhtest jumalaga, erilistest lapsepõlvekogemustest ja sellest, kuidas tagasihoidlikus peres üles kasvanud tüdruk sattus pealinna suurte staaridega samasse filmi.