10 Eesti teatri tähtteost 2010–2020
2010
„Ühtne Eesti suurkogu”
Teater NO99
Autorid Eero Epner, Allar Jõks, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper, Inga Salurand, Liina Vahtrik, Markus Lippus, Rein Einasto. Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Esietendus 7. mail Saku Suurhallis.
Lavastusega seoses meenub esimesena see, mida nimetatakse turunduseks. Teatriprojekt uue, parema ja aatelisema partei Ühtne Eesti sünnist. Avalikkus ootas, et suurkogul sünnibki uus partei ja see muudab Eesti elu. Muudab õiglasemaks.
Veel siiamaani spekuleeritakse, et NO-teatril oli tõsine plaan partei luua ja Eesti elu muuta, aga mingi tugevam jõud keelas selle idealismipuhangu ära. Eks see etendus olnud ka ehe näide, kuidas valijatega populistlikult manipuleeritakse. Nõnda ennustas see suurkogu meie praegust seisu mingis mõttes ette.
Kümme aasta tagasi kirjutasin selle lavastuse ajel: „Nimelt sundis suurkogu mind endalt küsima, mida ma olen teinud, et me Eesti ei oleks valede ja petmiste küüsis. Miks ma ei ole olnud aus lõpuni? Miks ma olen vaikinud, teades? Ma tundsin etendust vaadates, et olen ka süüdi selles, et kõik on nii, nagu on.” Teatril on suur jõud.
2010
„Jumala Narride Vennaskond”
Tallinna Linnateater
Autor Peter Barnes. Lavastaja Elmo Nüganen. Esietendus 4. detsembril.
Etendust vaadates jõudsid mulle esimest korda pähe näod ja nimed, mis teatrimaailmas praegu üldtuntud: EMTA lavakunstikooli 25. lennu Elmo Nüganeni üliõpilased Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Liis Lass, Pääru Oja, Märt Pius, Priit Pius, Kristiina-Hortensia Port, Maiken Schmidt, Priit Strandberg, Kaspar Velberg, Kristiina Jalasto, Auri Jürna, Diana Leesalu, Paavo Piik, Sander Pukk ja Ingel Undusk.
Olen pärast esietendust kirjutanud: „Linnateatri uuslavastus, mille originaalpealkiri on „Punased ninad”, naerab välja religionääride ja kiriku taevaliku ja maise kahepalgelisuse ja jätab alles lootuse, et narrid pole narrid niisama, on üksmeelselt Jumala narrid.”
Ja vaid pisut hiljem: „Noortel on kombeks armastada ja mõelda elu põhiväärtustest. „Narrides” on igavikulised teemad – surm, usk Jumalasse, arm, armastus ja hooramine, lunastus, naudingud, ausus ja kahepalgelisus, pimedad ja nägijad.” Põrgulavast sai turuplats ja katedraal.
2012
„Karjäär”
Teater Vanemuine
Autor Uku Uusberg. Lavastaja Uku Uusberg. Esietendus 14. aprillil.
Kirjutasin siis: „Seda, et siirus on alati uus, võiks teada ja tuleks pidada heaks tooniks. Uku Uusberg on oma kirjutamise ja lavastajakarjääri teel nüüd jõudnud pigem hea vana auväärse sürrealismini. Ja siin ei maksa sürrealismi tõlgendada sõnana, mis mõeldud varjama korratust peas ja kunstis. Uku Uusbergi lavasürrealism sarnaneb pigem luuletaja Andres Ehini sürrealismiga, kus igavik ajab vannitoas habet ja korter seda põlevi silmil jälgib.”
Uku lavastas Sadamateatri suureks. Mäng haaras kogu saali, kaasa arvatud teatri aknataguse parkla.
2013
„Kassirabal”
Tallinna Linnateater
Autor Marina Carr. Lavastaja Madis Kalmet. Esietendus 9. novembril.
Iiri näidend. Tragöödia. Olen kirjutanud: „Marina Carr paneb Vana-Kreeka mütoloogiast pärit näidendi nimeks „Kassirabal“ ja lavastaja Madis Kalmet oma lavastuses arvestab seda. See pole „Medeia”, kus tegu jumalate mängudega. See lugu juhtub inimestega, kes rabakuristikust välja ei saa. Eestlaste jaoks on raba see koht, kus kasvavad murakad, kus on laukad, mis inimese endasse imevad, raba on koht, kus ollakse siis, kui miski on untsu läinud. Ometi on kusagil me teadvuses olemas ka see seik, et eestlased hädas olles vaenlaste eest just rabades varju on leidnud.”
Tagasi mõeldes kummitab nüüdki teema, kuidas naine on võimeline tapma oma lapsed. Kalmeti lavastuse järel mõtlesin, et põhjus on ettenägemise võimes. „Kummaline, Madis Kalmeti lavastus ja seal mänginud näitlejad jutustasid mulle selle loo nõnda, et tekib kujutluspilt, kuidas maailm on kuristik ja selle ümber unistuste paik – raba, kuhu pääsevad vaid need, kes oskavad lindude keelt ja lennata. Inimene täna seda ei oska, eesmärgid on teised, maisemad.”
2014
„Joobnud”
Theatrum
Autor Ivan Võropajev. Lavastaja Lembit Peterson. Esietendus 25. oktoobril.
Rein Heinsalu on ajakirjas Teater. Muusika. Kino võtnud minugi teatrikogemuse kokku nii: „Lembit Peterson lavastajana on näidendi mängureeglid omaks võtnud, võiks öelda, üllatuslikult. Sedavõrd groteskset lavastust ma ei mäleta temalt enam ammu: ta on ju tuntud peentoonide rohkuse, detailse psühholoogilisuse poolest – ega teda asjata Stanislavski konverentsidele pole kutsutud! – ja väga realistliku kujutuslaadiga, mis sageli voolab meditatiivsuses. Ja nüüd äkki – tegelaste teravus, nurgelisus, paiskuvad emotsioonid, pursked, paksude pintslilöökidega kujutuslaad, rohkete rasvaste, nn täisvärvidega kummis grotesk?“
Taas kord tagasi mõeldes eristas see lavastus minu jaoks üsna tähtsa vahe sellel, kas olla purjus või olla joobnud.
2015
„Kõnts”
Teater NO99
Autor Eero Epner. Lavastaja Tiit Ojasoo. Esietendus 17. oktoobril.
Kirjutasin: „Näiteks stseen, kus lavalt õhkuva terve maailma kiskjalikkuse-lihalikkuse kontrastiks Marika Vaarik oma kehaga ennast lootusetult alasti poriseks elanud Jörgen Liiki lohutab. Emad ja pojad! Tingimusteta armastus! Mulle meeldis selle trupi julgus olla kirglik, olla alasti, alandlik, osata andeks anda, kaasa tunda ja samas rünnata, et ellu jääda.”
Ja veel üks nüanss toonastest mõtetest: „NO kõnealune lavastus on tegelikult ball, inimesed ses ruumis, mehed ja naised tahavad lendu tõusta, aga massi rumalus, usu kurjus ja pimedus kisuvad nad porri tagasi.” Kõnekas täna ja üle aegade.
2016
„Väljaheitmine ehk ühe õuna kroonika”
Draamateater
Autor Marius Ivaškeviĉius. Lavastaja Hendrik Toompere noorem. Esietendus 24. aprillil.
Küsimus, kes on pagulane, on nüüd veel aktiivsemalt me elus olemas kui ajal, mil see näidend kirjutati ja kui see meil lavastati.
2017
„Hamlet”
LendTeater Elvas
Autor William Shakespeare. Lavastaja Jaan Tooming. Esietendus 23. oktoobril.
Jaan Toominga lavastajatalendi kinnitus. Tooming ei tee enda sõnul mitte ümberkehastumise teatrit, vaid moondumisteatrit. Ja see tal õnnestub. „Hamlet” on nüüdisaegse valu väljendus.
„Nojah, seda peate nägema ja kuulma, sest pea kaks tundi kestvas etenduses on ootamatud kohanemised – nii tekstilised kui ka misanstseenilised – reegel, mitte erand,” kirjutasin toona. „Meelde tuleb stseen hauakaevajaga... Korraga on laval kaks tänase maailma noort tudengit, Horatio ja Hamlet. Ilusad noored inimesed äkki ja siis see jutt: vaene Yorick, vaene narr... surma ees oleme kõik võrdsed, elu on õudus, kui seda elada... Kuidas?”
Tõepoolest, kuidas elada nii, et meid ümbritsev keskkond ellu jääks?
2018
„Paunvere poiste igavene kevade”
Rakvere Teater
Autor Urmas Lennuk. Lavastaja Urmas Lennuk. Esietendus 2. novembril.
Kirjutasin: „Mu meelest on kihvt, et Lennukil on kõik Lutsu tegelased väikesed filosoofid. Lible näiteks ütleb: „Eestlaste pärast pole tarvis muretseda. Eestlased on nigu vihmaussid. Nemad ei kao kuskile. Seda ma teile ütlen, poisid... Eestlane ja vihmauss – nemad ei kao kuhugi.“ See näidend ja lavastus on eestlastest ja eestlusest, ei ole loosunglik, seal on hoopis sees me kestmise lootus. See teeb ta suureks.”
2019
„Emajõe ööbikud”
Tartu Uus Teater
Autor Alo Põldmaa. Lavastaja Ivar Põllu. Esietendus 7. juunil.
Kirjutasin tookord: „Tartu Uue teatri unustamatute tegude hulka jääb see lavastus muu hulgas ka sellega, et ta pisikese draamateatrina julges võtta oma rüppe suurepärased lauljad, pillimehed ja koori ning ühendas nad kõik ühte, selle lillesidemega, mille nimi on kultuur.”
