Mauno Koivisto lese memuaarid pajatavad Soome esipaari piiritust armastusest ja katsumustest

Mauno ja Tellervo Koivisto elus draamat jätkus. Selles armastusloos oli nii kaugsuhte igatsust kui ka valu sündimata jäänud teise lapse pärast.

Mauno ja Tellervo kõlasid juba oma tutvuse alul teine­teisega harmooniliselt kokku. Tellervo, neiupõlvenimega Kankaanranta (sündinud 1929), oli oma suguvõsa ja koduküla esimene noor, kes ülikooli õppima asus. Ema toetas tütre soovi edasi õppida, isa oleks meelsamini koolitanud pere­poega. Et aga Tellervo vennale kooliskäimine ei meeldinud, saigi neiu võimaluse õpinguid jätkata.

Tellervo on oma biograafias “Päiväkirjan uudet sivut” (“Päeva­raamatu uued leheküljed”) avaldanud, kui masendav oli elu Lauttakylä koolis: “Pastor Lauri Jokinen andis meile usuõpetust. Tal oli kombeks mõned tüdrukud välja valida ja neile siis pastoraadi kantseleis igal suvalisel põhjusel peksa anda.” Sadistlik pastor peksis lapsi nii, et tagumikule jäid punased vorbid. Tellervo oli pastori meelest edev – tal oli teistest erinev sinine koolivihik. Tüdruk varjas vorpe saunas käies ema eest.

Nii alustaski 1950. aastal kõrgkooliõpinguid madala enesehinnanguga ebakindel neiu, kes oli sunnitud valima õpitava eriala selle järgi, et see tulevikus ka toidu lauale tooks. Tellervo õppis Turu ülikoolis ökonoomikat ning elas vaid stipendiumist. Vanematel polnud võimalik teda majanduslikult toetada. Veelgi enam: kui Tellervo ema vähki haigestus ja pealinna haiglasse viidi, polnud neiul bussiraha, et ema vaatamas käia. Ta nägi ema viimaks alles surivoodil.

Läheks tantsima?

Soome iseseisvuspäeva õhtul, 1950. aasta 5. detsembril tahtis Tellervo minna üliõpilaste seltsimajja tantsuõhtule, kuid kohale jõudes oli uksel silt “Suletud”. Täpselt samal ajal tuli Tellervo juurde pikk tumedapäine noormees, katsus ust, kehitas õlgu ja läks minema. Tuli aga minuti pärast tagasi ja küsis Tellervolt: “Ehk läheksime kuhugi mujale tantsima?” Neiu soostus.

Õhtu oli meeldiv. “Aga ega arm siis veel ei süttinud,” räägib Tellervo muigamisi oma elulooraamatus. Mauno näojooned olnud kui kirvega tahutud. Ning noormees rääkinud vaid oma õpingutest ja filosofeerinud teemal: kas on olemas absoluutset tõde või on tõde alati subjektiivne? Teise kohtingu järel oli Tellervo aga sõnaosavast kaaslasest võlutud. “Tundsin, et olen kohtunud väga haruldase inimesega,” tunnistas ta ajakirjale Eeva antud intervjuus. Kõigest neli kuud pärast esmakohtumist olid noored kihlatud.