Vastupanuliikumise traagilised Romeod ja Juliad. “Metsavend pidi hoidma oma pruuti rohkem kui silmatera”

Metsavenna armastus oli tugevam kui surm, tuues armastavad südamed igavikus kokku, kirjutab Mart Laar raamatus “Metsavennad”. Tõepoolest, vaid üksikud paarid jäid sõjajärgses vastupanuliikumises ellu.

Mis jõud sundis metsa­vendi kõigi lootuste luhtudeski vastupanu jätkama? Endine metsavend Alf­red Käärmann on Laari raamatus selle kohta öelnud: “Teadmine, et niikaua, kui elu sees, relv käes ja Eestimaa pind jalge all, pole häda veel midagi! Teadmine, et neil, kes kommunistide kätte langenud, on veelgi halvem.”

Olgugi et suhtlemise eest met- savendadega ootas noori naisi sunnitöö Siberis või surmanuhtlus, läksid nad ikkagi metsa, et armastatuga koos olla. Näiteks elas Ilse Saaliste koos abikaasa Arturiga metsas maa-aluses punkris kaks aastat kuni traagilise surmani.

“Metsa mindi seepärast, ja pole vahet, kas läks naine või mees, et kardeti repressioonide ohvriks langeda, teisalt oli seal­juures aga ka lootus, veendumus või usk, et Eesti saab ühel päeval taas vabaks ja et selle vabaduse eest tuleb ise seista,” ütleb ajaloolane Martin Andreller. “Elu metsas võis olla väga raske. Pigem jahe kui soe punker. Toitu hankida oli ohtlik ja keeruline ning lisaks aetakse sind nagu looma taga. Teisalt mure külasse jäänud pere või sugulaste või nendesamade – armsamate pärast. See oli väga julge püüe ise midagi korda saata, ise enda ja oma rahva eest seista. Eks sellegi käigus armuti, elati ja võideldi koos nii oma elu kui ka oma vabaduse eest. Samamoodi variseti ka manalasse koos – kas haarangutes, lahingutes julgeolekuüksustega või vangilaagrites.”