Mehhiko ja Guatemala on rändurile justkui retk lõbustusparki – uhked püramiidid, kaunid liivarannad ja närvikõdi mägiteedel

Mehhiko rõõmustab nii ajaloohuvilisi kui ka neid, kes tahaks pigem rannabaaris kokteili rüübata. Oma reisi vürtsitamiseks põikasin ka naaberriiki Guatemalasse. Pean tõdema, et maailm on tõesti väike – seal trehvasin kohvikupidajaga, kes elas aastate eest pikalt Tallinnas.

Üle Atlandi ookeani lennates on aega, et lennukaaslastega lobiseda. Sedapuhku istus mu kõrval üks naisterahvas Soomest, kes oli Mehhiko pealinna Méxicosse teel tööasjus. Ettekanne sealses ülikoolis. Maandumise eel vaatas ta murelikult aknast välja ja kurtis, et hakkab pimedaks minema. „Loodan, et mulle saadeti auto vastu, ühistranspordiga ma küll selles linnas sõita ei julgeks...”

Selline kommentaar ei üllatanud. Olin ennegi kuulnud legende sellest, kuidas astud mõnes Kesk-Ameerika mekas turistitänavalt kõrvale ja kohe varastatakse paljaks. Hea, kui veel vigastusteta pääsed. Saan oma kogemusest kinnitada, et tegu on eelarvamusega. Pole ka 9,2 miljoni elanikuga México minusugusele soolorändurile ohtlikum kui mõni Lääne-Euroopa pealinn.

Ütleks, et México on alahinnatud. Soovitan võtta päevi tutvumiseks. Pargid, võimas arhitektuur linnasüdames ja muuseumid. Viimaste hulgas on eriline pärl antropoloogiamuuseum, mis pakub silmaringi rikastavat ajaloorännakut. Muu hulgas näeb seal hiiglaslikku päikesekivi ehk asteekide kalendrit. Põnevaks leiuks on ka Frida Kahlo majamuuseum, mis asub sinist värvi hoones, kus ta elas ja 1954. aastal suri.

Linnapilt meenutab suurt avatud turgu. Tänavaääri palistavad kaupmehed, kes varahommikul oma letid püsti panevad...