Alliksaare kaasaegsed on imestanud, kuidas noorel vangil jätkus julgust kirjutada avaldusi ENSV peaprokurörile ja teistele instantsidele. “Tegemist on surmapõlglike tekstidega täis tulipäist kuraasi ja turtsakat trotsi,” kirjutab Margit Mõistlik mahukas elulooraamatus “On raske vaikida ja laulda mul”. Tulevane luuletaja veetis Venemaal vangis seitse pikka aastat.

“Ükskord 1950ndate lõpus vangist välja saades olid tal skorbuudist põsed lohkus ja üldse... Kusjuures vabadusse pääsedes ei tõtanud ta sugugi kohe Tartusse tagasi, sest... teda lihtsalt ei oodanud seal keegi. Sugulastega olid ta suhted niigi harvad, üks õde oli pahane, et tekk, mille ta Arturile asumisele kaasa andis, läks kaotsi, ja teine õde ei hoolinud vist üldse. Sõbrad olid eluga edasi läinud, neil olid oma pered ja nii ta läks,” on meenutanud sõber Leo Metsar.

Jaga
Kommentaarid