LOOMULIK INIMENE
Ilu peab valu kannatama, ütleb vanasõna. Kui linnuriigis pingutavad isased, et võimalikult ilus olles pälvida emaste tähelepanu ja taastoota oma geene, siis inimkond on külgetõmbekohustuse pannud naise õlule. Aga ilu pole kunagi küllalt, seda peab aina lisama, lausa nii äärmuslikult, et kärneriväitsega kärbitakse ja pookimisnoaga vääristatakse elusat ihu.
Mursi hõimu naised Aafrikas kannavad tänapäevgi huuleplaate, need on neiu kasvades üha suuremad, et rõõmustada võimaliku kosilase silma. Mehe surma järel ripub tühi alahuul nagu elatanud känguru kukkur. Datoga hõim Tansaanias lõigub peremärgina naiste näonahka, saavutamaks kaunistavad armimustrid, millel on ka maagiline tähendus. Läbi sõõrmete pistetud pulgad, tätoveeringud, kehamaalingud, ihu augustamine on laialt tuntud, elevandikõrvad saavutatakse hiigelkõrvarõngaste raskusega ja kaelkirjakukael sünnib aasta-aastalt lisatud jäikade kaelarõngaste abil. Kui palju valu ja kannatlikkust!
Kümme sajandit on nooruke jaapanlanna talunud põrgupiina kõvasti seotud jalgade pärast, selle labad pidid nädal-nädalalt üha väiksemaks muutuma, kuni neli varvast ja kand paindusid lõplikult talla alla kägarasse nagu hanemunaks. Selline siidkingakeses lootosjalake, rüü alt vilksatamas, oli jaapani mehele vastupandamatu.
Rahulolematus oma välimusega peidab salajast rahulolematust oma eluga, maailmaga.
Ümberlõikamise traditsioon on tuntud ammu enne islami tekkimist ja kehtib mitme rahva hulgas praegugi. Arvatakse, et meie päevil on maailmas miljon ümberlõigatud naist. Falašad lõikavad ümber nii mehi kui naisi, ja kui eesnaha eemaldamine võiks tõepoolest olla mehe tervisele kasulik, siis naist ümberlõikus sandistab, ehkki väidetakse vastupidi. Tihti pole tegemist mitte ainult häbememokkade või kliitori või mõlema eemaldamisega, vaid koguni tupeava kinni õmblemisega. Ainult selline naine olevat puhas. (Ja truu.)
Moodsas Euroopas on naine küll ahistavast krinoliinist ja ihukenadusi varjavast kehakattest prii, ent ta on – vabatahtlikult ilukultuse sunnil – hakanud end ise disainima. Liiga paljude meelest ei näita Peeglike, peeglike seina peal veatut ja ajatut ilu. Alla kümnene peab värvima vanust juurde ja üle kahekümnene säilitama igavest noorust iluäri abil. Kui nõiavõietest ei aita, tuleb minna süstla otsa või noa alla. Kataloogist võib leida meeldivama nina või suu või kõrvad või rinnad või mis iganes ka bikiinipiirkonnas, kui vaid raha on, ja sul on – võtad vaikselt laenu ja näitad oma staatust. Sotsiaalmeedia imetleb naisi, kel kümneid ilutöötlusi seljataga, nende seas on üks, kes laskis eemaldada kuus ribi, et saada sipelgapiht, ja süstida täidet, et saavutada elevanditagumik. Oh mis valu peab võltsitud ilu kannatama, uskumatut!
Miks seda kõike tehakse? Parema mehe pärast vist enam mitte, sest abielu on moest, ja ausambale tõstetud iseseisev naine ostab seksirõõmu sekspoest ja lapsi (soovi korral) katseklaasist. Moodne naine tahab ennast tunda täiuslikuna, selge see, aga mis on täiuslikult täiuslik? Kui looduses iga lille vars, leht ja õis ongi kujult ja värvitoonilt ainusobivas harmoonias, siis inimene ei näe ennast nii. Ta tahab väljanägemist muuta, ja see on ju võimalik. Ta usub, et tema keha ongi tema ise, ja ta peab ometi endale meeldima (ning kadestajaid jahmatama). Tegelikult peidab rahulolematus oma välimusega salajast rahulolematust oma eluga, maailmaga.
Kui näitleja saab grimmitoas teise välimuse, siis saab ta rollile vastava enesetunde ja lavaelu. Tavaelus on ka nõnda – kannatlikult maalitud naine astub tänavale kellegi teisena kui ta on. Ta rohkem elab soovitud rollis kui iseendana. See tundub okei, kehakohendusi reklaamitakse igati. Ühes jaanuari “Pealtnägija” saates ütles armsa näoga ilukirurg: Varem või hiljem tulete kõik minu juurde!
No ei! Tundsin kord üht ilusat minkimata naist, kes tõmbas lauta minnes puhvaika selga, ja see puhvaika tema seljas näis ilus kui pidurüü. See naine oli ilus hingelt. Sestap lubatagu mõnelgi naisel olla sõjamaalinguta ja taglastamata, ilma et teda peetaks selliseks, kes enda eest ei hoolitse. Võib-olla hoolib ta endast väga. Hando Runnel on üles tähendanud paljude elukogemuse:
Naine naturaalne,
krohvimata kuju,
läheb ikka hinge,
ülendab su tuju.
Naine naturaalne
omaenda ilus,
üpris defitsiitne,
uskumata ilus.
