“Tean linna, mis iga päev täitub päikesest...”

Lendasin hiljuti Napolisse. Külla sõbrale, keda pole kunagi olemas olnud.

Eelmine kevad oli kurva­meelsuse kevad. Järjest valjemini räägitakse, et koroona on aastatega suretanud inimeste vaimu, ja tõesti, olen sama kogenud. Kuidas hommikul on nõutus, kurbus, tüdimus ja hirm su voodiveerel reas – lükkad ühte, tõrjud teist, aga keegi tuleb ikka kaasa. Ja järgmisel hommikul jälle. Ja uuesti. Kuni võitjaks tõuseb tuimus, mis haagib sulle sappa nagu truim koer, keda on raske enda kannult maha raputada.

Jahtisin oma peniga pisemaidki rõõmupühkmeid. Eks küsimus olegi mõõtmeis – iga päev ei paku röögatut rõõmu, kuid siis keskmist, väikest või väiksemat. See võib olla üksainus kaneelisai või kuulutus, kus sulle pakutakse välja­mõeldud sõpra. Too üles­kutse, millel autoriks Tartu Uus Teater, kutsus huvilisi kirja­vahetusse. Mäng “Nõudmiseni” lubas luua oma tegelase, kelleks kehastus anonüümne näitleja, ja vahetada temaga sõnumeid.

Oodata kirja, päris ümbrikus, päris mark peal ja päris sõnad sees, et mängida maha üks lugu? Jah, palun! – See mõte rõõmustas mind siiralt.

Nii sain tuttavaks ebareaalse Emilianoga ja mäng, mille kahe peale välja mõtlesime, oli aja­masin. Meie seiklus viis 1923. aasta Tallinna, kus mu sõber töötas vanalinna fotostuudios. Sündmuste jada, mis hargnes tema rahahädast, on nii detailirohke, et kataks rahumeeli ka järgmised leheküljed. Kuid praegu on tähtsam see, et Emiliano oli itaallane ja pärines Napolist. Minu päikeseküllane kodu asus Vico San Nicola a Nilol, kirjeldas ta. Mu kodulinn on mulle väga kallis ja seal paistab alati päike...

Olen Itaalias käinud palju kordi, kuid mitte kunagi Napolis. Lugenud neid sooje ridu, tundsin – nüüd tahan sinna minna! Otsida üles see tänav ja seista seal päikeses.