Kuidas ma vabanesin oma suurimast sõltuvusest
Sõltuvus on miski, mis meid korraks lohutab, aitab elu argistest muredest eemale viia. Näiteks mehed räägivad või siis vaikivad oma intiimsuhteid laastanud pornosõltuvusest, “pehmematest” sõltuvustest meenub sõltuvus magusast, šoppamisest või pidevast vahelduse otsimisest. Ka sportimisest võib saada sõltuvus, mis liialdamisel rohkem kahju kui kasu toob. Iga sõltuvus viib pikapeale ummikusse ja tõsisesse vastuollu nii iseenda kui ka ümbritsevatega. Kuni selleni välja, et sõltlase reaalsustaju moondub. Me võime end päriselt ära kaotada. Ja see on vaimselt laastav, nõudes teadlikkust, tahtejõudu ning tarkust, et oma sõltuvust tunnistada, mõista selle tagamaid ja osata sellest välja tulla.
Alles mõned aastad tagasi mõistsin oma eluaeg kestnud sõltuvusele nime anda. Armusõltuvus. Vahel on selle äratundmiseks tõesti vaja kukkuda sügavale! Kuigi jah, on kukutud alatasa, ikkagi edasi mindud, endale aru andmata, miks kukuti ja kuidas targemini saaks...
Aga loodetavasti saabub iga sõltlase jaoks see päev, see kukkumine, kus saab küllalt, kus enam ei taha tõusta selleks, et kõik taas korduks. Tahad mõista, mida teha, et su tõusmine oleks sellest hetkest alates teistsugune. Endale tunnistamine, oma käitumise läbinägemine ja mustrist väljamurdmine on raskeim ülesanne. Paljud sellega hakkama ei saagi.
Kukkudes maoli ja näoli maha, on võimalik järgmiseks tõusta põlvili. Põlvili olek on sobiv, et tõsta pea ülespoole ja samas olla alandlik. Nii nagu palvetades. Palve jõudu ei saa ülehinnata. Tihtilugu ei oska ega suuda inimene üksi oma sõltuvusest jagu saada ja sageli ei saa ka professionaalne psühholoog aidata. Siin oleks tõesti vaja taevaseid jõude! Selge muidugi on see, et inimene peab end ise aitama, ise tahtma, siis aitab taevas kaasa. Toob su ellu sellised sündmused, valikud, mis sind suunata aitavad.
Tõenäoliselt algab selliste aitamiste jada just kukkumistest. Kuni selle tundeni, et tahaksid surra, et valust vabaneda. Selle viimase ahastuse äärel on kuuldavasti olnud paljud sõltlased, enne kui saabus selgusehetk.
Nii oli minugagi. Nagu öeldakse – kõige pimedam on just enne koitu.
