Aleks ja siledad jalad

Lugu sellest, kuidas Tinderist võib hea õnne korral meeldiva mehe leida. Ja kui lihtne on teda jälle kaotada.

Tema nimi pole tegelikult Aleks. Ta on saladuslik, vaimukas, tark, täpselt parajat kasvu. Hiljem selgub, et mitme lapse isa. Ja naine pole surnud, vaid elab õndsalt temaga koos.

Ma ei saa teada suurt muud nende elust, kui et Aleksi hing tundus selle naise kõrval ära surnud olevat. Ega ta väitnudki, et ta üksi on. Lihtsalt naeratas äratundvalt, kui natuke oma minevikku avasin, ja küsis, mis siis valesti läks. Naeratas selle koha peal, kui ütlesin, et algusest peale on tehtud valesid valikuid.

Klapime Tinderis minu nimepäeval. Sel õhtul olen tulnud oma tööandja peolt, kus kõike oli palju ja uhkelt. Taksojuht ei taha mind kuidagi minema lasta, midagi olevat minu hääles – ju ta tunneb ära inimese, kes oskab kuulata. Jälle üks mees, kes väga muidu ei räägi ja on oma ellu kinni jäänud.

Kuulan teda natuke ja põgenen ära tuppa. Ja siis me Aleksiga klapimegi. Kuna ma pole Tinderis oma nimega, arvab Aleks esmalt, et minuga peab rääkima inglise keeles. Et ju ma olen näiteks Norrast. Nii me mõned päevad jutustamegi, aga varsti reedab teda suure tähega kirjutatud You. Britid seda ei tee, hoopis eestlased kirjutavad nii­moodi püüdlikult.

Jätkame eesti keeli ja saame tuttavamaks. Ta on tore ja temaga tekstimine paneb mind naeratama. Ühel hetkel küsib ta, mis mu aknast paistab. Süüdimatult kirjeldan, mis paistab ühest aknast ja mis teisest. Selle kirjelduse järgi üritab ta mulle mõni õhtu hiljem akna alla tulla, aga ei lähe õnneks. Vale koht. Ma isegi ei oska seda stalkimiseks (jälgimiseks – toim) pidada, kõik tundub nii romantiline.

Mõned päevad hiljem läheb tal õnneks. Aleks palub mul chat’i keskel aknast välja vaadata ja seal ta seisabki. Lehvitav kuju aknast paistvas tanklas.