Väljaspool ajastu raame

Eesti esimeseks professionaalseks naiskunstnikuks peetakse Julie Hagen-Schwarzi. Kuidas õnnestus tal ülemöödunud sajandil jõuda korralike kunstiõpinguteni, murda välja Euroopasse ja saada koguni Peterburi kunstiakadeemia liikmeks?

1824. aastal Liivimaal sündinud ja 1902. aastal Tartus surnud Julie Hagenile – nagu teistelegi 19. sajandi edumeelsematest peredest naistele – hakati andma küll juba kooliharidust, kuid akadeemiline kõrgharidus oli siiski vaid meeste pärusmaa. Naiste hariduses loeti tol ajal piisavaks võõrkeelte oskust, vestlus-, musitseerimis-, tantsu- ja joonistamis-maalimisoskust. Sest tubli majaemand pidi suutma lahutada abikaasa meelt ja olema vääriliseks võõrustajaks kodustel koosviibimistel. Oma ande väljaarendamine, professionaalne eneseteostus – need mõisted tulid alles palju hiljem. Karjäär, iseseisev tegutsemine mis tahes valdkonnas väljaspool mehest sõltuva ülalpeetava rolli oli tollal mõeldamatu.

Nii oli toonaste naiste haridus­tee lõpp-punktiks enamasti guvernandi­eksam, mis võimaldas hakata elatist teenima, sattumata põlu alla. Kui Julie Hagen 1840. aastal Tartus 16aastaselt koduõpetaja-­kasvataja eksami sooritas, oli see siinmail siiski veel pigem haruldane kui tavapärane juhtum. Õnneks tundis Julie isa, kunstnik August Matthias Hagen (1794–1878) tütre töid nähes ära sünnipärase ande ja oli valmis teda toetama.

Naiskunstnik ja meesakt

August Hagen tegutses Tartus joonistusõpetajana, 1838. aastal sai temast Tartu ülikooli joonistus­kooli juhataja. Isa juhendamisel alustas neiu joonistamistundidega ning nagu tavaks, joonistas ta esmalt lilli ja puuvilju, liikudes siis edasi teiste kunstnike tööde kopeerimise juurde.

Mõistagi oli ülikooli kunstikooli juhataja see, kelleni jõudis teave vähekindlustatud üliõpilastele mõeldud Villebois’ stipendiumist. August Hagen otsustas esitada kolme­aastase stipendiumi saamiseks oma tütre. Teades, et kandideerima olid oodatud vaid poisslapsed, ei reetnud ta kandideerija sugu lootuses, et kui stipendium käes, siis seda vahest enam tagasi ei võeta.

Nii läkski. Suvel 1846 sõitis Julie isa saatel Dresdenisse, et jätkata kunstiõpinguid. Algatuseks kopeeris ta sealses maaligaleriis vanu meistreid ja sai õpetust eri juhendajatelt nende ateljeedes. Kui raha lõppema hakkas ja Tartusse naasmine vältimatu tundus, pöördus neiu abipalvega ema jõukate sugulaste poole Münchenis. Lastetud Paumgartenid nõustusidki tütarlast aitama, tõid ta Dresdenist enda juurde Münchenisse ja leidsid talle seal õpetaja.

Meesakti joonistamisest otsustas Julie loobuda, sest koos meesterahvast juhendajaga töö ülevaatamine tundus talle liialt suure katsumusena.

Kunstnik Joseph Bernhardt oli ainus, kes nõustus õpetama naisi ja lubas Juliel õppida saladus­katte all koguni aktimaali. Mõistes, kui oluline on inimese anatoomia tundmine kunstnikule professionaalsuseni jõudmisel, oli tung aktimaali õppida suur. Teisalt polnud see tol ajal naisterahvaste puhul sugugi tavaline. Isegi kui see toimus rangelt salajas, nõudis see õppurilt üksjagu eneseületust – nii ka Julielt. Meesakti joonistamisest otsustas ta siiski loobuda, sest koos meesterahvast juhendajaga töö ülevaatamine tundus talle liialt suure katsumusena.

Hertsoginna abiga

Julie Hageni teiseks oluliseks mõjutajaks Münchenis kujunes Moritz Rugendas, saksa kunstnik, kes on jäänud ajalukku jäädvustustega Lõuna-Ameerikast, eriti Brasiiliast. Kuigi noorel Juliel hoidis Saksamaal silma peal tema onu, pidas tütre juhendajaga kirjavahetust ka isa. August Hagen korraldas Tartus koguni Rugendase töödest väikese näituse.

Müncheni-aastail (1848–1850) oli Juliel võimalus tänu sugulastele avardada oma silmaringi reisimisega. Koos käidi Tiroolis ja Salzburgis, Belgias ja Pariisis, Milanos ja Veneetsias, mis kokku andis välja ühe korraliku Euroopa-­tuuri, mis oli üsna tavapärane mees­tudengite puhul, kes seda endale vähegi lubada said. Kogenud oma hoolealuse andekust, soovitasid Julie juhendajad Münchenis teda edasi Roomas töötanud saksa kunstnikule August Riedelile.

Kuigi ühel Balti provintsist pärit tüdrukul oli juba niigi äärmiselt vedanud võimalusega arendada oma annet Euroopa kunstikeskustes, jätkus saatusel Juliele veelgi soosingut. Roomas õppimiseks sai ta toetust ei kelleltki muult kui tsaar Nikolai I tütrelt, suurvürstinnalt, Leuchtenbergi hertsoginnalt Marialt. Kunstimetseenist hertsoginna toetus võimaldas Juliel Rooma sõita, kus ta hakkas elama Baieri kuningale Ludwig I-le kuulunud Villa Maltas, mis oli elu- ja töökohaks teistelegi saksa soost kunstnikele.

Aasta pärast Rooma jõudmist (1851) kihlus noor naine saksa skulptori Alexander Gilliga, kes samuti Roomas töötas. Ilmselt see samm Julie isale siiski ei meeldinud, sest ta katkestas tütrega suhtlemise mitmeks kuuks. Määrava otsuseni tühistada oma senine kihlus, tulla tagasi Tartusse ja võtta vastu varalahkunud õe eksabikaasa Ludwig Schwarzi (1822–1894) abieluettepanek jõudis Julie 1854. aastal. Hingelt kunstnik, vaevasid teda kõhklused, kas ta ikka suudab toime tulla abikaasa ja koduperenaise rolliga. Ka ei tahtnud ta loobuda oma kutsumusest, mõeldes kunstile pühendatud ajale ja õpinguile.

Peterburi kunstiakadeemia liige

“Ma ei valeta, et mulle on hirmus mõte seda kaotada, millega mu vaim on nii innukalt läbi aastate üksipäinis tegelenud…”*, kirjutas ta 1854. aasta septembris. Naise kõhklusi väljendav kiri Ludwigile võiks samahästi olla ka mõnelt teiselt naiskunstnikult, kes ihkas jääda sõltumatuna oma kutsumuse juurde, kuid ühiskonna raamid ei aktsepteerinud seda. Parim, mis võis naiskunstnikuga juhtuda, oli leida endale abikaasaks kunstnik, kes mõistaks ja toetaks oma naist selles topelt­rollis, mille tõi kaasa abielu. Juliel õnnestus aga kahtlustele vaatamata oma edasiste rollide ühendamine suurepäraselt. Ta suundus esmalt koos oma Tartu ülikoolis töötava astronoomist abikaasaga ekspeditsioonile Siberisse, kus sündisid pere kaks esimest last.

Hingelt kunstnik, vaevasid teda kõhklused, kas ta ikka suudab toime tulla abikaasa ja koduperenaise rolliga.

Oluliseks kujunes Julie kunstnikuelus aasta 1858. Kõige­pealt toimus Peterburis ühe fotograafi ateljees tema maalide näitus ja seejärel olid Julie Hagen-Schwarzi – nagu ta nüüd oma töid signeeris – maalid väljas Peterburi kunstiakadeemia näitusel. Samal aastal võeti ta ka Peterburi kunstiakadeemia liikmeks ja seda teise naisena Vene impeeriumis!

Võimalik, et siin mängis rolli tõsiasi, et Julie õpinguid Roomas toetanud Leuchtenbergi hertsoginna oli asunud pärast abikaasa surma kandma tema kohustusi Peterburi kunstiakadeemia presidendina. Nii või teisiti, Julie Hagen-Schwarzi tähtsust see ei kahanda. Temast sai tuntud ja tunnustatud kunstnik, eelkõige nõutud portretist ja seda mitte ainult Tartus, vaid kogu Baltikumis. Väidetavalt lõi ta – kuni surmani Tartus elades, kui mõned reisid välja arvata – umbes 500 portreed, enamasti Tartu teadlastest-õppejõududest, kellega tähetornis elanud Schwarzide pere läbi käis.

Altarimaal Põltsamaal

1872. aastal nimetati Ludwig Schwarz Tartu tähetorni direktoriks ja ülikooli astronoomiaprofessoriks. Olles abikaasa, ema ja pere­naise rollis, jätkas Julie aktiivset osalemist kunstielus. Ta aitas korraldada näitusi Tartus, esines oma maalidega väljapanekutel Peterburi akadeemias, samuti Tallinnas, Tartus ja Riias ning juhendas üht järgmist andekat naiskunstnikku, samuti kunstnikust isa käe all õpetust saanud baltisakslannat Sally von Kügelgeni (1860–1928).

Nii nagu Julie eelkäijategi puhul, oli temagi loomingu tipuks portreemaal – kõrgeim žanr, milleni naiskunstnik võis jõuda. Paraku oli kunstis nagu ühiskonnaski paigas hierarhia: ajaloomaali peeti kõrgeimaks žanriks, mis oli valdavalt meeste pärusmaa. Naised maalisid peamiselt vaikelusid ja portreesid, ka akadeemiku tiitli sai kunstnik just portreemaali alal.

Oluline on märkida, et oma pika kunstnikutee jooksul on Julie Hagen-Schwarz loonud ka ühe altarimaali. Algselt Tartu ülikooli kirikule maalitud “Kristus ristil” (1894) asub aastast 1947 Põltsamaa Niguliste kirikus.

Kunstiajaloolastele pakuvad huvi Julie kirjad, milles ta räägib oma õpingutest, pikkadest töö­päevadest molberti taga, loomingulistest kõhklustest ja kahtlustest eesootava elu suhtes abikaasa ja pereemana, mõeldes seejuures oma eelkäijatele, teistele naiskunstnikele, kel “…olid tugevamad vaimud ja karakterid – mida mul ei ole…”*. Meie muuseumide kogudes olevad Hagen-Schwarzi tööd – lisaks portreedele ka lilled ja maastikuvaated nii Itaaliast kui ka Eestist – räägivad vaieldamatult suure andega kunstnikust.

Julie Hagen-Schwarz on maetud koos abikaasaga Tartu Vana-Jaani kalmistule. Samal hauaplatsil puhkab tema isa, kunstnik August Matthias Hagen.

* Merli-Triin Eiskop, “Eesti esimene naiskunstnik. Julie Hagen-Schwarz”, Tartu Kunstimuuseum, 2018.

Tuntus kasvab

Tartu Kunstimuuseum on korraldanud ligi 30aastase vahega kaks Julie Hagen-Schwarzi isikunäitust, viimase neist 2017–2018.

Julie lugu inspireeris Loone Otsa kirjutama “Toomemäe nokturni”, millest Margus Kasterpalu käe all valmis Vanemuise suvelavastus “Julie ja tähed” (esietendus Tartu tähetorni õuel 2016).

Julie Hagen-Schwarziga on tegelenud mitmed kunstiajaloolased, eelkõige Epp Preem, Merli-Triin Eiskop, aga ka saksa naisteadurid Christin Conrad ja doktor Anja Wilhelmi.

Anded ajastu kammitsais

Ajalugu pakub palju näiteid säravalt andekatest naistest, olgu siis kirjanduses, muusikas, teaduses või kunstis, samuti poliitikas. Kuidas õnnestus neil läbi murda oma ajastu ahistavatest piirangutest?

Eks see olegi keeruline olnud. Kui paljud meist teavad näiteks nimesid Sofonisba Anguissola (1532–1625), Artemisia Gentileschi (1593 – umbes 1653) või Rosalba Carriera (1673–1757)? Miks on need nimed pigem tundmatud, kuigi võiksid seista kõrvu oma aja suurte meeskunstnike nimedega? Selle mõistmiseks peame endale teadvustama naistele ettenähtud kohta toonases ajas ja ühiskonnas. Tegelikult pidid naised eelarvamustest läbi murdma ja ennast topelt tõestama veel 20. sajandi algupoolelgi.

Lillede, vaikelude, loodusvaadete ja portreede joonistamist-maalimist peeti naisele kohaseks harrastuseks, kuid ainult harrastuseks. Naise eesmärk elus pidi olema mehele minna, lapsi saada, tagada järelkasv. Hoolitseda kodu ja pere eest. Ka juriidilises mõttes polnud naine iseseisev: kuni abiellumiseni oldi isa, venna või muu meessoost sugulase eestkoste all, seejärel maksis abikaasa sõna.

Jättes kõrvale Euroopa kõrgkihti kuulunud naised, kes pidasid elegantset kirjavahetust juba 15. sajandil või olid perenaisteks salongides, kuhu kogunesid oma aja suurvaimud, ei peetud haridust naisterahvale oluliseks. Mehelegi ei saanud ta tavaliselt oma tahtmise järgi minna.

Kui kunstiajaloo praegune pilk tunnistab mitmeid eelmiste sajandite naiskunstnikke silma­torkavalt andekaiks loojaiks, kes tõid maali­kunsti isegi uuendusi, siis enamasti võlgnesid nad tänu oma edu eest usule iseendasse. Samuti julgusele eirata ühiskonna seatud raame ja saatuse soosingule. Tagantjärele nimetatakse neid võitlejateks, imetletakse nende enesekindlust ja osavust. Siinjuures ei mõelda mitte ainult kunstiannet, vaid ka osavust luua suhtevõrgustikku, mis oli edasijõudmiseks isegi tähtsam kui tänapäeval. Ei tulnud leida mitte ainult patroone, vaid ka tellijaid, ja enamasti tagas üks teise.