PIHTIMUS | Üksikema suur missioon ja elutöö „meeste aitajana“: otsustasin päästa vähemalt mõnede meeste munad

Ühelt oma kliendilt kuuldud lugu sundis terapeuti-nõustajat Anne Tipner-Torni sulge haarama ja seda kirja panema. Vahest tunneb nii mõnigi naine end selles loos ära? Või tunneb ära oma abikaasa?

„Sain juba väikse tüdrukuna aru, et ma pole selline nagu teised. Selline igav... ja ilus... Selline, kelle tee on ette teada. Nagu naised ikka rääkisid: ma leian mehe ja saan lapsed ja siis on mul kodu, mida korras hoida, ja kui mees lubab ja lapsed peale käivad, koer ka. Või kass. Aga kõige tähtsam on ruttu mees leida ja laps saada, muidu läheb „õige aeg“ mööda ja pärast ei taha mind enam keegi.

Tundsin, et minus on midagi veel. Ma ei tahtnud elada tavalist elu. Sain aru, et inimesed on õnnetud. Perekond on ainult võõrastele õnnelike nägude tegemiseks, ja eriti õnnetud on mehed. Abielus on nad justkui kadunud. Lohistavad susse, liiguvad televiisori eest külmkapi juurde, võtavad sealt õllepurgi ja liiguvad televiisori ette tagasi. Siis siunavad saadet ja ajakirjanikku. Klõpsutavad pulti ja virisevad, et prillid on kuskil – ei näe saatekava lugeda. Või lihtsalt mühatavad ja püüavad natukesekski perekonnast rahu saada. Ikka selleks, et kasvõi oma peas, oma unistustes need päris isased olla – kõigega hakkama saada, jahti pidada ja elada! Jah, just Elu suure algustähega oli selline perekond meestelt ära võtnud!

Ja naisel, kellel on õnnestunud mees oma võrku püüda, ära kodustada ja kohitseda, on veel ütlemist..

Siin nägingi oma suurt missiooni. Ma otsustasin päästa, mis päästa annab – vähemalt mõnede meeste munad, vähemalt mõne tõeliselt elava meeshinge siia maailma juurde.