Tundsin, et minus on midagi veel. Ma ei tahtnud elada tavalist elu. Sain aru, et inimesed on õnnetud. Perekond on ainult võõrastele õnnelike nägude tegemiseks, ja eriti õnnetud on mehed. Abielus on nad justkui kadunud. Lohistavad susse, liiguvad televiisori eest külmkapi juurde, võtavad sealt õllepurgi ja liiguvad televiisori ette tagasi. Siis siunavad saadet ja ajakirjanikku. Klõpsutavad pulti ja virisevad, et prillid on kuskil – ei näe saatekava lugeda. Või lihtsalt mühatavad ja püüavad natukesekski perekonnast rahu saada. Ikka selleks, et kasvõi oma peas, oma unistustes need päris isased olla – kõigega hakkama saada, jahti pidada ja elada! Jah, just Elu suure algustähega oli selline perekond meestelt ära võtnud!

Ja naisel, kellel on õnnestunud mees oma võrku püüda, ära kodustada ja kohitseda, on veel ütlemist..

Siin nägingi oma suurt missiooni. Ma otsustasin päästa, mis päästa annab – vähemalt mõnede meeste munad, vähemalt mõne tõeliselt elava meeshinge siia maailma juurde.

Jaga
Kommentaarid