Rohkem Kadri kirja ei süvenenud. Aeg läks edasi ja ühel õhtul jäi talle silma telesaade, kus uuringust räägiti. Ärev sisetunne andis märku, et võib-olla polnudki kirja saamine nii juhuslik, nagu Kadri esiti arvas.

Mis eetika, kui elu on ohus?


Kadri vanaemal oli 70aastaselt munasarjavähk ja tolle õel sarnases vanuses rinnavähk. Kadri peas hakkas pilt vaikselt kokku jooksma. “Ilmselt valiti kõigepealt välja naised, kes küsimustikus märkisid, et nende peres on vähk esinenud, ja seda valimit testitigi kindla geenimuutuse suhtes. Need, kel seda esines, kutsuti tõenäoliselt keskmise või suurema riski tõttu uuringusse.”

2020. aasta oktoobris kirjutas murelik naine geenivaramusse, et oma teooriale kinnitust saada ja paluda, et talle tema andmed väljastataks. Eetilistel põhjustel keelduti mõlemast. “Olles ise arst, tekitas see minus suurt tuska. Jah, on andmeid, millest ei pea teavitama, aga eluliselt olulise info puhul eetika enam rolli ei mängi. Selle geenimuutusega kasvab mu vähirisk peaaegu 80% peale. See ju ometigi on eluliselt oluline info! Samuti ei antud mulle teada, et avaldust tehes on siiski võimalus oma andmed kätte saada.”

Kadri võttis ühendust ka õigus­kantsleriga, kes on praeguseks naisele vastanud: olenemata info tähtsusest puudub geenivaramul kohustus inimesi leitust teavitada.

Tänu avalduse esitamisele ja geneetiku abile sai Kadri teda puudutava info viimaks kätte 2021. aasta novembris. Naisel oli õigus. Tal on BRCA1 geeni muutus, mis viib ta nii rinna- kui ka munasarjavähi riskigruppi.