Eva Luigas: olin muutunud magamata, pahuraks ja töövõimetuks olendiks. Sõbranna raputas mu mõistusele ja saatis arsti juurde

Eesti Naise kolumnist Eva Luigas mõtiskleb oma elu suurtest põhimõtetes ning sellest, kui on oluline neid aegajalt revideerida.

Olen mõelnud, mis on see, mis inimest elus edasi viib. Kindlasti edasipüüdlikkus, elujõud, õpi- ja uudis­himu, aga ka au­ahnus, nahaalsus, salakavalus jms. Minu iseloomust leiab eri annustes kõiki neid omadusi, kuid olulisimaks pean põhimõttekindlust. Põhimõtted on aidanud mul ennast hoida valitud rajal ja jääda oma tõekspidamistele kindlaks. Kuid elu on ka näidanud, et päris iga asja kohta, milles endal pädevust pole, pole mõtet põhimõtet kujundada.

Esimene põhimõtteline otsus, mille ma umbes 12aastaselt vastu võtsin, puudutas riietust: iial ei hakka ma kandma midagi roosat! Õudne värv! Roosaeitus sai mõne aasta pärast lõpu elu esimese roosa rinnahoidjaga, mis mul õnnestus keset sügavat nõukaaegset kauba­defitsiiti imekombel osta. Hädavajalik pesutükk selleks, et saaksin kehalise kasvatuse tundides, kõigi pilkude all ja õhukese valge maika väel, oma aina paisuvate rindade pärast piinavat häbi tundmata osaleda.

Järgmine oluline põhimõte pidas ajaproovile paremini vastu ja puudutas mehi. Eas, kui poisid tõusid teemaks, otsustasin mina, et ei tee põhimõtteliselt mingite arulagedate “Viru ärikatega” tegemist...