Mul on kolm last. Üks juba täis­kasvanu, üks varateismeline ja üks jõuab sinna elik varateismeikka mõne aasta pärast. Ehk siis vastavalt 24-, 8- ja 6aastane. Ma armastan neid kõiki pööraselt – milline lapsevanem ei armastaks. Aga üks meeldib mulle teistest rohkem. Õige pisut ja natukene, aga midagi pole teha: nii vähe, kui seda endale tunnistada tihkan, on mul kolme lapse hulgas lemmik. See on Joosep ehk pesamuna.

Eriti ebaõiglaseks kisub pere­dünaamika muidugi siis, kui lapsi ainult üks ongi. Nüüd peab üks inimene kahele-kolmele mõeldud armastuse ja hoolega toime tulema. Paljulapselises peres on asjad mõnevõrra lihtsamad, ent teatavast ebaõiglusest ei pääse siingi, sest üks laps meeldib paratamatult teistest natuke rohkem.