KUULA | Kristiina Heinmetsa ja Heidit Kaio avameelne vestlus suhte lagunemisest: lahutus on kui Erna retk, aga alasti

Tänase taskuhäälingu saate külaliseks on Eesti Naise peatoimetaja Heidit Kaio, kes vestleb saatejuht Kristiina Heinmetsaga neid mõlemat ühendaval teemal. Iga lahutus on erinev, nii nagu inimesedki. Kui Heidit jagas oma hiljuti ilmunud autobiograafilises raamatus lugu oma harmoonilisest ja „koristatud“ lahutusest, siis Kristiina toob kuulajate ette oma lahutuse tumedamad kogemused.

Ajakirja Eesti Naine peatoimetaja andis välja raamatu "Vestlused Priiduga. Lahutus". Kristiina räägib, kuidas jälgis Heiditit ja selle raamatu valmimise protsessi kõrvalt: "Kuidas naisena peame omale uue identiteedi leidma ja tuhanded vastusteta emotsioonid endast läbi laskma. Lihtsalt olema hetkes ja õppima tunnetama maailma üksinda. Samal perioodil tegelesin mina peaga vastu seina jooksmisega, sest soov pere koos hoida ja kirg teise inimese vastu pimestasid minu reaalsust.

Kui lahku on mindud, siis selleks on väga mõjuvad põhjused, ainuüksi armastusest ei piisa. Teineteist tuleb mõista sõnadeta ja sisemine soov "tuua kasvõi kuu ja tähed taevast alla" peaks aitama kõik omavahelised mured lahendada.

Kui seada esikohale ratsionaalsed majanduslikud kaalutlused ja lisada sellele mitu koormatäit oma piiritu helesinise egopilve mõistust hägustavat udu, siis kapseldumine omaenda loodud emotsioonide vanglasse on paratamatu tagajärg. Edasimineku võti on meie enda käes, aga liiga kaua selle ühe koha peal keerutamine niisama oma lõbuks lennutab teise osapoole tuhande penikoorma kaugusele. Sealt enam tagasiteed pole."

Heidit: "Olin sõbrana teie lahkumineku tunnistajaks, nägin selle toorest ausust. Alguses plaanisin teie peatükki ka oma raamatusse kirjutada, aga mõistsin, et teie loo avaldamiseks oli siis veel liiga vara. Inimestel on ikka küsimused, et kuidas see siis nii läks... kõik paistis väljastpoolt ju eeskujulikult kena. Ent seda ei oska kõrvalt keegi näha, milline ränk töö kulisside taga käib. Te tõesti pingutasite ja püüdsite." Heidit viitab hetkedele, mil nad kolmekesi Kristiina abikaasaga koos õhtuid veetsid ja maailma asju arutasid.

Heiditi raamatus on mitmel korral oma mõtteid jagamas kaks nime, kelle lugeja kindlasti ära tunneb. Kristiina: "Seda raamatut lugedes mõistsin, et abielu peaks tähendama iga oma sügavaima taipamise, iga oma piinliku proovikivi, iga oma ebakindlusehetke ja iga oma korda saadetud rumaluse jagamist. Lugesin Heiditi raamatust ka esimest korda mulle tähtsa inimese tõelisi mõtteid, 21 aastat hiljem... Miks alles nüüd? On parem, kui see küsimus jääb täna vastuseta, sest selleks on tehtud liiga palju, et kõik, mis oli meie abielus ilus, peenhäälestada tundetuks tühjuseks."

Heidit: "Põnev on see, et mitmed inimesed jäävad suhtesse, kuigi ei tunne ennast seal sugugi mitte toredasti. Ei tunne end hästi teisega koos olles. Julgus lahkuda on tohutu suur asi, see annab elus väga palju juurde."
Kristiina: "Ka mina olen mõistnud, et maailm on nii suur ja lai, et jääda kinni aega, mis sind inimesena edasi ei vii, on kui elule "stop" märk ette panna. Elu on kulgemine ajas, kus hommikul silmi avades tuleb tunda ennast õnnelikuna ja ümbritseda ennast inimestega, kes mõistavad sind ka sõnadeta. Elu tuleb ise ilusaks elada! Ka lahutuses võib peituda ilu. Seda mõistame alles aastate pärast."