Küllap on selliseid vestlusi peetud paljudes peredes. Aga mida ütleb teadus?

Koos Kristjan Induse ja Jüri Allikuga 2008. aastal avaldatud uuringus leidsime, et eestlastel on selged stereotüüpsed veendumused selle kohta, kuidas ainulapseks olemine isiksuseomadusi mõjutab. Palusime 200 inimesel kirjeldada kolmekümne isiksuseomaduse põhjal neile tüüpilisena tunduvat ainulapsena kasvanud inimest ja tüüpilist naist või meest, kes kasvanud koos vähemalt ühe õe või vennaga.

Mitmiklapsi peeti ainulastega võrreldes teistsuguseks lausa valdava enamiku isiksuseomaduste puhul. Kõige suuremad erinevused puudutasid isetust, kaastundlikkust, tagasihoidlikkust, koostöövalmidust, soojust ja planeerimisvõimet – loomulikult mitmiklaste kasuks.

Iga isiksuseomaduse kohta oli meile teada ka selle n-ö sotsiaalse soovitavuse väärtus ehk mil määral enamik inimesi seda omadust ihaldusväärseks peab. Märkasime väga selget seaduspära: mida ihaldusväärsem isiksuseomadus, seda vähem seda ainulastele omistati.

Sarnaseid tulemusi on saadud ka teistes riikides. Ja peale tavainimeste on paljud psühholoogidki arvanud, et mitmelapselises peres kasvanud inimese loomuomadused on positiivsemad. Näiteks Granville Stanley Hallile, kes on üks alusepanijaid tänapäeva psühholoogiale, on omistatud väidet, et ainulapseks olemine on haigus. Ainulaste loomuomadustest joonistuv pilt näib seega nii tume, et seda puhta kullana võttes peaksime peres ainult ühe lapse kasvatamist lausa kuriteoks pidama…

Stopp! Enne ainulaste vanemate vastu kuriteomenetluse alustamist peaksime siiski vaatama, mida ütlevad päris andmed mitmiklaste ja ainulaste loomuomaduste kohta. Hoolega otsides leiame ju alati näiteid, kuidas mõni ainulapsena kasvanu on isekas ja korratu, suuremast perest pärit inimene aga hooliv ja korralik. Aga võib-olla võiksime soovi korral vaevata leida ka vastupidiseid näiteid?