EESTI NAISE 2021 TOP | Ühe pereema vestlus pudelikorjajaga: kuulasin teda ja tundsin, kuidas minugi süda täitub imetluse ja imestusega

Minu naabermajas elab üksik vana pudeli­korjaja. Juba kaugelt on näha, et alkohol ja haigused on seda taati halastamatult purenud.

Ta liigub väga vaevaliselt, kahe kepi toel ja kergelt võnkuval sammul. Tema nägu on muhklik ja paistes. Kui temast lähemalt möödun, hoovab ninna tugev viina- ja pesemata riiete lehk. Ent õnnetust saatusest hoolimata pole ta minetanud tähelepanelikkust kaasinimeste vastu. Tänaval tervitab ta vastutulijat ikka sõbraliku naeratuse ja käeviipega. Kes peatub, sellele ütleb paar sooja sõna. Omal moel on ta justkui meie asumi hing – alati kohal. Päevast päeva, aastast aastasse.

Ühel õhtul tundsin, et kodus on kõik üle pea kasvanud ja minu jaks selleks päevaks otsas. Enesehaletsuse ja -süüdistuse must pilv hõljus aina ligemale, rusutis pitsitas hinge. Ütlesin mehele, et lähen välja ja teen väikse jalutuskäigu, et mõtteid korrastada...