Nüüd ma siis olen kohal. Lennujaamast välja astudes ei usu oma silmi: miks see kõik näeb välja nagu Lasnamägi 90ndatel? Ma omast arust tulin paradiisi ju?! Pärast tõsiseid keerdkäike leian üles paadi, mis peaks mind viima kiiresti ja ohutult Maafushi saarele, kus on minu peatuspaik. Hetke pärast juba peksavad lained üle paadi serva, vihma sajab. Väljas on pilkane pimedus ja kiirkaater isegi ei kavatse ühtegi meremiili kiiruses kokku hoida. Välgud sähvivad. Selline paljulubava õudusfilmi tunne on. Oleks ma siis teadnud, et vinged elamused sellel reisil alles algavad...

Jaga
Kommentaarid