Press ja sotsiaalmeedia võimendavad üksiolekut kui sotsiaalset õnnetust, mistõttu tunnevad end ühiskonna suletuses halvasti ka need, kes muidu armastavadki omaette olla. Praegu oleks nagu kohustus kogeda eraldatust, mahajäetust, päratust. Teismelised, kes üheskoos kepsutasid samal karjamaal, ei need taha olla lauta surutud, igaüks oma lõõga. Aga ilmajäetust ilmutatakse kogu eesti sootsiumile nii kõnes kui kirjas. Hommikust õhtuni ahistatakse meid koroona­hirmuga, söögi alla ja söögi peale kostab see loits.

Emakeel tunneb sõnu nagu ihuüksi, hingeüksi, üdiüksi, need sõnad on vägagi erinevad nii kõlalt kui sisult. Mõnel eluhetkel oleme selliseid seisundeid kogenud kõik. Vanad eestlased oskasid öelda, et ta on üksi kui jumala tui (tuvi) või nagu jumala puu. Miski suur kaitsev loodusjõud, universumi vaim oli tuntavalt lähedal. Ei olnud ta üksi, nagu pole üksi mitte keegi mitte kunagi, tuba on ingleid ikka täis. Kas tead seda või ei tea, aga nad on. Päriselt ka.

Silmitsi ise­endaga pole inimesel mugav olla. Mina on tundmata olend, põhjani tunnetamatu koguni...

Loe Lehte mõttekäiku edasi juba artiklist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid