Detsembrinumber viis mind taas tagasi esimese vabariigi aegadesse. Vahetult enne sõda sündinud lapsena on jäänud mällu sõjajärgsed suitsevad varemed, purustatud kodud, sõjast räsitud inimesed. Meie, laste mängumaa oli varemetes, korjasime seal tihti nõude kilde ja isegi võistlesime, kes ilusamaid kilde leidis. Me ei mõelnud, et need olid killud purustatud kodudest. Aga meie peres räägiti, milline oli elu enne sõda. Ahmisin neid lugusid, see aeg tundus uskumatult ilusana, aga kaugena. Mida täiskasvanud tundsid, millist valu see neis tekitas, sellest ei teadnud ma midagi. See oli rännak paradiisist kaosesse.
Anu Kannikese kirjutis “Peened daamid ja moekad härrad” eelmise sajandi algusaegade glamuursest elust koos fotodega oli selles mõttes kaunis meenutus neist aastatest. VIRVE LELUMEES
Ajakirja kaanepilt Mirtel Pohlast on glamuurne ja lummav ning tekitas juba enne loo lugemist õige meeleolu.
Kui õnnestuks Mirteli mõttetera “Ennast pole vaja kellegagi võrrelda” igapäevaselt meeles pidada, oleks elus palju vähem stressi ja kõikvõimalikke vaimse tervise probleeme. Tõepoolest, me oleme kõik väga erinevad inimesed eri elukogemustega, kõigi jaoks ei saa olla ühte universaalset lahendust. Ennast hästi tundev inimene tunnetab ise ära, mis talle sobib ja mis mitte. MERIT
ELU EHEDUSES
On rõõmustav võtta karges talvehommikus postkastist ajakiri ja esimese kiire sõõmuna sirvida enne tööpäeva läbi pildid ja pealkirjad. Seejärel jääb ajakiri ootama temaga jagatud aega. See on nauding kohvitassi, pleedi ja Eesti Naisega.
Mirtel Pohla mõtted elust ja inimestest detsembrikuu ajakirjas köidavad selguse ja lihtsusega, naine ise mõjub enesekindla ja empaatilisena. Fotod teevad armsast väikesest naisest tõelise diiva! Kõige enam aga olen nõus Mirteli mõttega, et elu Eestis on jackpot. On vaja elada ja ära käia, reisida ja tagasi tulla ning kogeda, kui armas ja ilus on meie oma maa.
Väga inspireeriv oli ka ema ja tütre tandem – Kai ja Mari. Heas mõttes kadestamisväärt tiim, kus ollakse sõbrannad, kaaslased ja üksteise utsitajad.
Rõõm oli näha fotoseeriat Kertust. Ilus hing! Armastan ka Mihkli ja Eva ausaid kolumne elust täpselt sellisena, nagu see on, ning soovin, et ehe ilustamata elu kajastamine oleks jätkuvalt ajakirja veergudel. KRISSU
Sattusin esimeste lugude seas lugema Mihkel Raua kolumni. Mõnusalt enese- ja ajairooniline lugu lõppes ootamatult enesekindla “mina tean” sõnumiga. Ja enamgi – “Küllap tead sinagi”. Siis lugesin kaanelugu. Milline leevendus! Vähemalt keegi avaliku elu tegelastest julgeb välja öelda, et praegu levinud sildistamine ja lahterdamine pole õige. Keegi, kes näeb, et kõige tähtsam on inimlikkus ja austus elava vastu, hoides iseennast ja teisi enda ümber.
Mind kõnetas Nasva kalurite lugu. Tundsin, kuidas usk ajakirjanikesse tagasi tuli. Et kõik ei lahmi ega solva. Oskavad nii kenasti LUGU lahti rullida.
Hingele pai tegi ka Lehte Hainsalu epiloog. Ta mainib samuti ära praeguse hirmuga ahistamise. Nii see ju ongi. Kusjuures mina ise saan väga hästi omaette, iseendaga hakkama. KATRIN
Istun teetassiga kamina ees ja loen Eesti Naist, mis on mahukas ja täis head lugemist. Mulle alati meeldivad teie nipinurk ning uute toodete ja raamatute tutvustused. Väga meeldis jutt Mirtel Pohlast ja meie mehest Hollywoodis Alar Kivilost. Puudutasid ka loomade ja lindude ning enneaegselt sündinud laste teema.
Tore, et olete võtnud sihiks tavalise naise, muidu jääb mulje, et kaunid on ainult modellimõõtu. Pärast 50 ju elu algab. Vähemalt mul oli nii, et tulid mängu värvid ja elukogemus. Enam ei ärrita, mis minust arvatakse, see on ju arvaja probleem. EVE
