“See oli pisike ruum ja pidevalt rahvast täis, aga külm oli kogu aeg,” meenutab Gina. Puuküttega ahi aitas vähe. “Vett meil ei olnud, kõrvalt poest käisime ämbriga võtmas. Soojendasin vett ja vee sees käsi – käed külmusid nii ära, et enam ei paindunud.” Vahel pidi Gina lausa paluma, et inimene teispool letti ootaks, kuni ta sõrmed tööle saab.

“Aga nalja sai meil palju,” ütleb Gina reipalt. Kiirematel aegadel, näiteks enne jõulupühi, seisti leti taga kahekesi ja rahvast käis nõnda palju, et ukse taha tekkis järjekord.

Pakkimisärist üle tee asus Lembitu moemaja. “Huvitav oli vaadata, kes sealt kõik välja tulid,” räägib Gina. “Mulle on alati meeldinud inimesi vaadata, kohe hea tunne tuleb siis peale.” Ta elab Tallinnast väljas, aga vahel lubab endale “linna­päeva” – sõidab bussiga kohale, teeb tiiru poodides ja istub Estonia teatri kõrval pingil. “Vaatan inimesi, kes minust mööda käivad ja mõtlen, et mingu meil kõigil hästi!”

Töö pakkimisäris lõpetas Gina käte pärast. Randmed hakkasid nii hullult valutama, et ei lubanud jätkata. Edasi läks Gina hotellindusse, kuhu jäi pensionini: “Viimane koht oli mul Radissonis.”

Nõukogude Naises ilmunud foto on Ginal tänini kusagil alles. Aga kus täpselt...? Lapselapsedki on seda näha küsinud. “Meil elab neli naist ühe katuse all: mina, tütar ja kaks tütre­tütart,” rõõmustab Gina. Kaksikud käivad 6. klassis ja ei kutsu teda mitte vanaemaks, vaid Mimmiks. “See sobibki minuga paremini kokku,” leiab elurõõmus daam. Gina käed õnneks enam ei valuta, ka muidu on tervis hea. “Vahepeal tuleb kontrollis käia,” rõhutab ta. “Siis on süda rahul!”


Jaga
Kommentaarid