See juhtus poolteist aastat tagasi. “Olin imetava lapse ema,” alustab Liis. “Poiss oli umbes üheksakuune ja sai juba lisatoitu, kui märkasin, et mu parem rind läheb imelikuks – suureks ja kõvaks tükiks.” Küllap on piimapais, mõtles Liis, kes esimese pojaga oli sama kogenud. Palavikku polnud ja rind ei valutanud, aga mis muu see sai olla? Ka perearst soovitas, et proovigu Liis rinda masseerida, ravikreemiga määrida ja pangu peale kapsalehte.

Ei midagi: “Järgmine kord, kui lapsega kontrolli läksin, ütlesin arstile, et paremaks pole läinud.” Hoopis vastupidi, kui Liis proovis duši all rinda masseerida, tuli nibust verd. Perearsti soovitusel käis ta Püssist kõigepealt Rakveres spetsialisti jutul, edasi anti saatekiri Tartu onkoloogi juurde: “Juuni keskel helistasin ja sain augusti lõppu aja.”

Kui Liis jõudis Tartusse doktor Jaak Lehtsaare jutule, oli ta parem rind üleni paistes ja kõva. Pärast esmast läbivaatust küsis tohter: kus te nii kaua olite? “Sealt edasi läks kõik raketina tööle,” meenutab Liis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid