Vabadus, võrdsus…
Maailma on vapustanud, võrgutanud ja vangistanud Pariisi kommuuni õilis loosung: vabadus, võrdsus, vendlus. Kõik inimesed on vennad (mõnel juhul ka õed). Justkui jumalariik maa peal! Või nagu Jesaja ütleb: Ja lehm ja karu söövad karjas, nende pojad magavad ühes, ja lõukoer sööb õlgi kui veis.
Sajandeid on filosoofid unistanud ühiskonna ideaalsest korraldusest, ja ükskord otsustasid prantslased unelma teoks teha. Selle rakendamine tegelikkusse aga tingis giljotiini enne ühtedele ja pärast teistele, millega kohe alguses rikuti universumi kategoorilist imperatiivi – igaühe õigust elule. Ainult selles ühes ollaksegi võrdsed, õigus elada on kõigi olendite võrdõigus. Olenditel on õigus elupaika omada ja toitu küttida ning saakloomadel on õigus võidelda või põgeneda. Muidu aga – mullamutil pole silmi, kalal pole tiibu, kõrkjas ei kasva kõrbes ega palmipuu soos. Ürgajal on lendkalu elanud, kuid nad on elupaiga valimisega üleliigse hüljanud. Nad on kenasti kohanenud, see tähendab koha võimalustele allunud.
Inimene on ainus loom, kes liigset ihaldab. Ikka on tal midagi õnnest puudu, midagi suuremat, kõrgemat, kallimat – kas uus noorem naine, kullast kempsupott, aadlitiitel või euroliidu peaministri portfell, vahet pole. Nagu kuldkalakese muinasjutus – ei piisa vähemast kui jumalaks saamine. Kui sellestki. Omamist on tahetud ohjeldada, toretsemisele on püütud piiri panna, kirjutades seadusse, millisest kangast rõivaid tohib alamseisus kanda või mitu kana tohib kolhoosnikul olla. Ükskord kehtestas Lenin kogu riigis võrdse palga, sama kasinalt rublakesi said nii labidamees kui partei esimene seltsimees. Väga ruttu selgus, et võrdne palk ei toogi kaasa võrdset tööpanust ega eluvajaduste võrdsust. Rahule ei jäänud mitte keegi!
Inimene on ainus loom, kes liigset ihaldab.
Ajalugu näitab, et Pariisi kommuuni kolmainsuses on kõige suuremas vastuolus just vabadus ja võrdsus. Nad on koguni teineteist välistavad – kui on vabadus, pole võrdsust; kui on võrdsus, pole vabadust. Vabadus õppida, areneda, teha äri või teadust, valitseda või olla valitsetav kohtab ebavõrdset võimekust ja huvi ning paneb inimesed ebavõrdsesse positsiooni. Ning teisipidi – Gulagi laagrites elasid nii vangid kui valvurid enam-vähem võrdsetes tingimustes ja vaba polnud neist ju keegi.
Õigluse mõõdupuuks on meil kujunenud keskmine palk, see sentimeetripael justkui näitaks inimesele kätte tema väärtuse. Niisiis tuleb nõuda keskmist palka, see oleks õiglane! Ometi põrkab mõistlikuna tundunud nõue vastu aritmeetikat: kui hetkel ongi saavutatud soovitud töötasu suurus, nihkub see number kohe esimesel palgapäeval jälle kaugemale nagu kõndija eest silmapiir, mida ei saavutata kunagi. Rääkimata kogu palgaastmestiku ümberkukkumiseni kaldu nihkumisest. Summum ius – summa iniuria (ülim õiglus on ülim ebaõiglus), on nentinud Cicero.
Aga vendlus? Vendlus võõrastega on võimalik sel harval juhul, kui pole põrkuvaid huve. Inimesed võitlevad leiva ja võimu pärast, taimed päikese ja eluruumi pärast, loomad sigiõiguse ja toidu pärast. Meil võib igaüks olla superstaar või arvamusliider, ometi saab selleks mõni üksik. Ja valitseb siis nende üksikute vahel vendlus? Ajalugu võib kinkida küll kuninglikke hetki, kus vendlus võidutseb, näiteks Balti ketis või öölaulupidudel, siis valitses tõesti võrdsus ja vendlus. Aga puudus vabadus! Just vabaduse lootuse nimel oldi võrdsed ja vennad. Pärast jälle hüljati vendluse nimel võrdsus, vanasõnagi ütleb, et oma särk on ihu ligi.
Kas kolm ei saa kokku kunagi ja meil pole lootust? Suures plaanis on. Liigume sinnapoole. Tõotati ju, et nii talleke kui lõvi söövad vennalikult külg külje kõrval rohtu. Afišeeritud osa inimkonnast juba toitub ainult heinast (nagu taimedel ei olekski õigust elule). Pikaajaline on seedetrakti ümberkujunemise protsess, väga kaua tuleb kannatada, ning ka see ei vii veel eesmärgile, ma arvan. Nagu inimene tuli pärast ahvi, nii tuleb pärast inimest hominiid, kes kurnab oma eluenergia otse valgusest. Siis pole tarvis tapaloomi ega põllumajandust ega toiduainetööstust ega baare, pubisid ja restorane, siis pole vaja toidunõustajaid ega kokaraamatutrükkaleid, siis vabaneb meeletu hulk rahvast vaimseks tegevuseks. Siis on vabadus, võrdsus ja vendlus. Tegelikult ka?
