Püha mäe kutsel Tiibetis

Esimest korda kuulsin pühast Kailaši mäest umbes 16 aastat tagasi ja tundsin kohe kuskil sisemuses, et pean sinna müstilisse paika minema. Nii ma siis unistasingi aastaid reisist kaugele Tiibetisse.

Tuligi välja, et unistused kipuvad täituma. Nüüdseks olen tallanud sealseid radu kahel korral – aastal 2016 ja 2019 – ning kui Kailaši palverännuteed meile kunagi taas avatakse, loodan uuesti minna. Ju selle püha paigaga vist ongi nii, et kutsub üha tagasi, sest teel olles kohtasin hindusid, kes olid Kailaši mäe ümber palverännul juba mitmendat korda, ja ka neid, kes käivad seal igal aastal.

Lääne-Tiibetis asuvat püramiidikujulist Kailaši mäge, mille kõrgus on 6638 meetrit, peetakse üheks pühamaks palverännu­paigaks maailmas. Seda universumi keskpaigas asuvat mäge käivad kummardamas nii budistid, hinduistid, böniusulised (usund Tiibetis) kui ka džainistid (budismile lähedane India usund) ja neil kõigil on selle erilise paigaga seotud erinevad uskumused.

Kohale jõudes tehakse 52 kilomeetri pikkune palverännuring päripäeva ümber mäe, vaid böni­usulised käivad need kilomeetrid vastupäeva. Lääne inimestel ja ka Indiast tulnud palveränduritel võtab kora ehk parikrama aega kolm päeva (kaks ööbimist mäe piir­konnas), aga tiibetlased on tunduvalt väledamad ja teevad ringi tihti päeva või kahega.

Väga pühendunud tiibetlased läbivad teekonna täielikus prostratsioonis ehk kõrvaltvaataja pilgule justkui roomates ning see võib kesta nädalaid. Kes jalavaeva aga paljuks peab, saab üsna kopsaka summa eest laenata hobuse, kuid sel teenusel on ka miinused. Mu toanaaber näiteks kukkus hobuse seljast maha ja pidi järgmistel päevadel valuvaigisteid sööma. Tiibetlastel endil pidi olema ütlemine, et teha palverännuring hobuse või jaki seljas on hea loomale, kuid võib-olla mitte nii väärtuslik inimesele. Isiklik pingutus annab lisapunkte! Mõned vaprad tiibeti naised pidavat asuma palverännule raseduse lõpus, et tuua lapsuke ilmale võimalikult püha mäe läheduses...