Kõik igas hetkes

“Tahaksin, et oleks rohkem inimesi, kes näitaksid teistele: vaata, kui ülev see on; vaata, kui ilus see on! Proovin ise ka pakkuda sama rõõmu,” lausub näitleja Mirtel Pohla (39).

Lihtsalt kardinad, valged, triibutatud ja maani. Lihtsalt tuul, mis puhub kardinad liikvele. Muud ei midagi.

Ma nägin seda videot su Instagrami lehel, ütlen Mirtelile. Sa oled väikeste asjade märkamises väga hea.

“Need hetked käivitavad minus midagi,” vastab ta. “Tunnen, et olen ise see kardin, mis tuules lehvib, ja korraks kangastub mulle ilu, mida ei saa sõnastada ega kinni püüda. Nagu siis, kui valgus paistab läbi klaasi, murdub ja tekitab lauale värelused – ma võiksin sellist filmi lõputult vaadata. Neis hetkedes on elu saladus, mida mujalt kätte ei saagi – kus nähtamatu jõud võtab korraks nähtava kuju.”

Argimaagia näib teda saatvat. Kolmevärviline kass, kes naisi ei salli, sammub sirgelt Mirteli juurde ja hakkab nurruma. Loom surub end külalise sülle. Seda ei juhtu kunagi, ütlen. Mirtel naeratab vaikides ja silub õnnekassi selga.

Ta tuli tuppa, kingitused kaasas. On korraga kevadet – kimp erepunaseid anemoone – ja talve – mandariinid, mis lõhnavad nagu jõul. “Lihtsam on rääkida, kui hoian midagi käes,” muigab Mirtel, sõrmitsedes viljakeralt koort.