Liisa Oviir: oleks normaalne, kui kogu elu tööd teinud inimese hooldamise lisaraha tuleks kohalikult omavalitsuselt või riigilt

Kui ma septembrikuus Liisalt hooldekodude asjus nõu küsisin, polnud mul aimugi, et ta on juba kolmandat kuud Nõmmel asuva Pihlakodu juhataja.

Juristina on Liisa Oviir (44) töötanud kümme aastat Tallinkis, seitse aastat Eesti Energias ning kaks ja pool Maria Mägi advokaadibüroos. Esmapilgul tundub hooldekodu juhtimine endise ettevõtlusministri jaoks liiga vähe atraktiivne. Kohtumine Liisa kodus Murastes tuletab mulle aga meelde, et inimestest hoolimine ei nõua mitte ilusaid riideid, vaid ilusat hinge.

Liisa armastab vanu asju, millel on jutustada lugu. Richard Straussi firmamärki kandev 1905. aastast pärinev klaver, mille vanaisa Madis ja vanaema Helmi-Mathilde pulmakingituseks said, seisab Liisa ja ta pere söögitoas. Liisa klaverit ei mängi, aga armastuse ja abielu kestvuse sümbolina sobiks üle 100 aasta vanune pulmakink igasse perre.

„Tegelesin kaks ja pool aastat Maria Mägi advokaadibüroos perekonnaõigusega. See oli väsitav ja lausa hinge laastav. Lahutused tähendavad hapraid inimesi, kelle kogu elu on kokku kukkunud. Kunagi teineteist armastanud kaklevad viimse kui sendi ja viimse kui minuti pärast, mida lapsega veeta. Olin hommikust õhtuni osaline kaklustes, mis jätavad eluaegsed jäljed lastele… Edukas lahutus on see, kus mõlemale poolele jääb alles väärikus, kuid seda me paraku enamasti ei oska,” räägib Liisa, kelle enda elus on viimastel aastatel olnud kõik hästi. Ka armastuse mõttes...