EESTI NAISE ARHIIV | Baltikumi vabaduse eest võidelnud väliseestlane: Eesti taasiseseisvumine on üks suuremaid unistusi, mis elu jooksul täitunud

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Naise 2021. aasta novembrinumbris.

Ameerikas elava eestlanna Sirje Okas Ainso jaoks oli 30 vabaduseaastat tähistanud sünnimaa üks suuremaid unistusi, mis elu jooksul täitunud.

“Ma tahaks, et selle loo põhirõhk oleks Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeval. Meile, väliseestlastele, on see väga oluline,” palub Sirje, kui me Tallinnas Narva kohvikus jutustama maandume. Ning lisab: “Ära kõike nii täpselt kirja pane! Olen lugenud neid sõna-sõnalt konarlikke intervjuusid, see on hull. Ja tiitlist “šarmantne väliseesti vanaproua”, mida keegi kord kasutas, ma ka loobuks!”

Kes ta siis on? Sarmikas – seda kindlasti! Väliseestlane – samuti. Vana… proua...? Mu vestluskaaslaseks on tütarlapseliku kujuga määratlemata eas naine, kes räägib väga selgelt sõnastatud eesti keelt. Poolpikad juuksed hobusesabas, tukk langemas trendikatele prilliraamidele ja rippuvatele kõrvarõngastele – Eesti disain.

Tema suvi Eestis on olnud intensiivne: vahepealsed sõidud oma maaliväljapanekuga Monaco rahvusvahelisele kunstimessile ja Rootsi, kus abikaasa Heino Ainsol oli konverentsil ettekanne. Ärasõidu eel oli vaja ette valmistada kõne Eesti taasiseseisvumise ja ÜROga liitumise 30. aastapäeva piduliku tähistamise tarvis New Yorgi Eesti Majas.

Pärast mitmetunnist sama intensiivset vestlust jääb meie lahkumiskalli juures vaid tõdeda – Sirje on nähtus! Tohutu elupagasi ja annetega vapper tegutseja, eesti naine, kelle eluunistus on nüüd juba kolmkümmend aastat kestnud.

Loe artiklist Sirje põnevat elulugu ja väliseesti noorte diplomaatilisest teavitustööst sündinud organisatsioonist BATUN, mille ülesanne oli teadvustada maailmale Eesti, Läti ja Leeduga juhtunut.

“Vestlesime, edastasime dokumente ja memorandumeid. Meid oli väike grupp idealistlikult meelestatud aktiviste, õpetajaid, arste, raamatupidajaid, kellelgi ei olnud diplomaatilist koolitust,“ meenutab Sirje.