Meie rahvakalendris on hingedepäev 2. novembril, mil on mälestatud kõiki surnuid. Novembrit (ka kooljakuuks kutsutut) on üleni peetud hingedekuuks, siis nad uitasid lumeta pimedikus, käisid kontrollimas, kas järeltulijate elu edeneb nii kuis tarvis. Põllud põimatud, vokid vurisemas, võidi esivanemaid peeruvalgel meenutada ja peaasi et tänada. Ka meie päevil peetakse vajalikuks teada nimetsi mõnd eeskäijat seitsmest põlvkonnast. Seitset põlve nimetab ka Piibel, nii kaua nuheldakse patte (küllap selle eest geenid hoolitsevad). Kui läheb hästi, siis kaheksakümneaastane, olles sugupõlvede kese, mäletab teispoolsusse läinud vanemaid, vanavanemaid ja nende vanemaid ning näeb sirgumas lapsi, lapselapsi ja nende lapsi. Kuldne rada igavikust igavikku.

Seitsegi põlve võidi talukohta pidada, kuni...