Eva Luigase retsept säilitamaks elamise õhinat: istuta endasse teadmine, et muutuv maailm on sinu päralt

Eesti Naise kolumnist Eva Luigas mõtiskleb oma koha leidmisest kiirelt muutuvas maailmas.

Olen varem mitu korda kilganud, et vananemine mulle eriti korda ei lähe. See pole päris tõsi.
Umbes varateismelisena tahtsin kohutavalt teada, mis tunne on olla pikk ja tark täiskasvanu. Selle teadasaamiseks ehitasin meie neljatoalisse korterisse raamatutest täpselt enda sammu pikkuse vahega umbes poolemeetrised raamatukuhjad. Seejärel proovisin nende hunnikute peal kõndides korteri ühest otsast teise jõuda. Lootsin, et suudan takistusrada läbides tunda end nagu täiskasvanu. Tegelikkuses pidin peaaegu hambad kurku kukkuma, sest raamatud olid libedad, hunnikud vajusid laiali, mõnede teoste ümbrispaberid rebenesid ja õhus oli seetõttu tunda tulevase karistuse hõngu. Tundsin pettumust, et eksperiment ei õnnestunud. Sain aru, et asi pole mitte minu pikkuses, vaid minu kesistes teadmistes maailma asjadest. Enda arust olin juba terve igaviku olnud laps ja mul oli sellest kõrini, sest aeg venis nagu tatt ja maailmas polnud midagi põnevat juhtunud.

Lõpuks, pärast pikka ja väsitavat ootamist, sain „suureks”. Iseseisvumine meeldis mulle täiega, aga tegi alguses ka muret. Tundus, et maailm, kuhu ma astusin, on „valmis”, kõik ressursid on juba jagatud ja mul raske oma kohta leida. Õnneks hakkas mõne aja pärast senine maailmakord pragunema, igasugu põnevaid asju hakkas juhtuma...