Eve Laur

“Õmblejanna”

Hea Lugu

Kirjanike liidu romaanivõistluse Tallinna preemia pälvinud raamat on haarav jutustus ühest karmi ja erilise saatusega naisest. Anna esimene laps sünnib siis, kui tüdruk ise on alles teismeline. Vägistamised ja vägivald jäävad naist saatma kogu eluks, samas oskab ta südamest armastada ja hinnata seda vähest head, mida elul talle ja lastele pakkuda on. Nii hõljub selle tegelikult väga sünge loo kohal siiski pidevalt mingi helge alatoon, mis küll ei lepita, aga omal kombel leevendab kirjeldatud kannatuste rada. Seda romaani lugedes tabasin end korduvalt mõttelt, kui tühised on mu enda tillukesed probleemid ja kui palju on põhjust selle eest tänulik olla.

Virginia Woolf

“Oma tuba”

Tõlkija Malle Talvet

Loomingu Raamatukogu kuldsari

Ma ei ole Virginia Woolfi teoseid inglise keeles lugenud, nii ei oska ma öelda, kas selle sajandivanuse essee värske ja nüüdisaegsena mõjuva keele taga on autor ise või tõlkija Malle Talvet. Teos on vaimukas ja sarkastiline, ühtaegu lopsakas ja elegantne. Ehkki ma pole iial endas võitleva feministi sädet avastanud, siis ausalt, seda esseed lugedes mõtlesin korduvalt, et meile, Euroopa naistele tänases päevas kätte võidetud õigusi ei saa tõesti nii enesestmõistetavaks pidada. Seda, et naine veel sada aastat tagasi ilma saatjata ülikooli raamatukokku ei võinud minna ega isegi pargis teerajalt kõrvale astuda – no andke andeks, mehed! Rääkimata sellest, kui palju geniaalseid teoseid on ilmumata jäänud ainult kasvõi selle pärast, et naistel polnud neid lihtsalt kusagil kirjutada.

Andrus Kivirähk

“Mälestused”

Varrak

See on jälle üks selline raamat, mis võiks öökapil pidevalt lebada, et teda aeg-ajalt huupi lahti teha ja mõni looke läbi lugeda. Ja mõnuga pilti peale vaadata, sest teksti saadavad Anne Pikkovi meisterlikud illustratsioonid. Raamatut esimest korda lahti lüües võibki arvata, et tegemist on lasteraamatuga, aga mõne lookese tõsisem alatoon vajab mõistmiseks siiski tiba tummisemat elukogemust. Samas, kes lugeda üldse ei viitsi, võib minna teatri- ja muusika­muuseumisse, kust see raamat on alguse saanud. Nimelt andis Kivirähk algselt hääle mõnekümnele muuseumi eksponaadile, mida nüüd läbi audiogiidi kuulata saab. Ja ma miskipärast usun, et need isutekitajad viivad ka paadunud lugemisfoobiku ringiga raamatu enda juurde.

Piret Raud

“Portselanist nael”

Tänapäev

Autori sõnul on see tõsine raamat nukratest asjadest, nagu emotsionaalne sõltuvus, ebakindlus ja üksildus. Saatuse tahtel ristuvad ühel tavalisel õhtupoolikul haritud, kuid eluvõõra Kristoferi ja bravuurika vargaplika Diana teed. Mõlemad on omal kombel suhtesõltlased, kelle minapilti kõigutavad ümbritsevate hinnangud, tunnustus või selle puudumine. Autor on tõsised teemad vorminud kergelt seikluslikku paralleelloo vormi, kus paari tunni jooksul tehakse põikeid peategelaste lapsepõlve ja minevikku.

Kai Aareleid

“Vaikne ookean”

Varrak

Mitmekihiline perelugu, kus kõrvuti jooksevad sündmused, mis on toimunud sellel sajandil, tehes põikeid meenutustesse, mis pärit eelmise sajandi 70.–80. aastatest. Nagu ikka Aareleidi puhul, on väga täpselt määratletud sündmuste kohad, nii et hea tahtmise juures võiks Google’i kaardilt järge ajada – Tartus, Tallinnas, Leningradis, Peterburis... kuni Vaikse ookeani äärde välja. Keskmes on peresuhted ja vaikus, mis võib nii liita kui ka lahutada. Muide, romaan sai alguse ühest juhuslikust postkaardist Peterburi antikvariaadis.

AJALUGU

“Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad”

Koostanud Liina Lukas

Tartu Ülikooli Kirjastus

Raamat annab ülevaate kirjutamise ja lugemise ajaloost Baltimaades. Esimesed siinmail koostatud tekstid panid aluse Balti kirjaruumile, mille arengus hõivas tähtsa koha eesti ja läti kirjakultuuri kujunemine. Omaette põnev teema on naised: juba keskajal ei jäänud kirjaoskus pidama nunnakloostrite skriptooriumitesse, vaid lugeda-kirjutada mõistsid ka aadlidaamid ja kaupmeheprouad. Jõudsalt arenes baltisaksa naiste kirjakultuur 17.–18. sajandil. Usutekstide kõrval avaldati elulugusid, luulet, publitsistikat. Ometi ei saanud naised kirjandusmaastikul vabalt tegutseda, vaid pidid ajuti alla vanduma ühiskondlikele eelarvamustele.

Linnart Mäll

“Tee ja vili. Loenguid budismist”

Kirjastus SE&JS

Raamat koondab silmapaistva orientalisti ja mõtleja arutlusi religioonidest ja religiooniajaloost. Haaravatel mõtterännakutel uuritakse, kuidas läbi aja on religioonid maailma mõtestanud ja seletanud ning millisena näinud inimese osa selles. Kesksel kohal on budismi pühad tekstid, lugeja saab osa arutlustest budismi põhimõistete ja koolkondade üle. Selle kõigega põimub loomulikul viisil Mälli enda kaasahaarav lugu. Ta räägib oma jõudmisest orientalistika juurde, kohtumistest õpetajatega ja vaimsest kujunemisest. Selgelt tulevad esile Linnart Mälli eluhoiakud ja maailmapilt ning joonistub välja iseendaks ja iseendas kasvamise teekond.

Inna Jürjo, ajaloolane