Loomulikult ihkaks tagasi vanu häid koroonaeelseid aegu, aga see pole võimalik. Mullu augustis külastasin Kreekat. Istusin Peloponnesose poolsaarel ühes sadamalinna restoranis, olles seal ainuke klient. Teenindaja naeratas viisakalt, aga selle tagant paistis kurbus. Pilk, mida nägin tolle reisi ajal lugematuid kordi.

Tänavu suvel lootsin kogeda midagi teistsugust, lootusrikkust. Selliste ootustega läksin vastu ka Šveitsile. Olen loomult soolorändur, meeldib sellega kaasnev vabadus ja samas ka vastutus. Oled iseenda reisijuht ja pole kellegi peale näpuga näidata, kui midagi nihu läheb. Ajamahult oli mu reis pigem lühike, nädalake augusti alguses. Šveits on pindalalt Eestistki pisem riik, ent turisti seisukohast on pilkupüüdvaid paiku rohkelt. Mõneti on maakaarti vaadates tunne, justkui oleks sünnipäeval, kus tahaks haarata kõige suurema torditüki, aga see paneb ehk hoopis kõhu valutama. Soovitaks korraga ette võtta pigem ühe piirkonna.

Minu õhumarsruut oli Tallinn-Zürich-Tallinn. Kohapeal tegin omanäolise ringsõidu. Alustuseks peatusin Zürichis ühes hostelis, kust tegin väljasõite. Linna kohta räägitakse, et see on hiigelkallis, ent ega mujalgi riigis odavam ole.

Minuga samal tuuril olid mitmed ameeriklased. Kahekümnendates Ben, kes pärit Texasest, ütles kerge vihmatiba peale: ...

Muljeterohkest rännakust šokolaadimaal loe edasi juba artiklist.