„Olen kogenud jõulu­õhtut, kui pidin jääma äärepealt üksi küünlaleeki põrnitsema.“ Jõulupühade mitu palet, liigsest kiirustamisest üksindushirmuni välja

Jõulupühi saadab sageli ootus, et kogunete koos lähedastega sel ajal ümber ühise laua. Kui aga kallid on kaugel ega saa tulla? Või on neid nii palju, et võimatu on aega klappima saada?

Kaks aastat tagasi tundsin end kangelasena jõulumaratonil. Nimelt suutsin ma kella kolmest kuni üheteistkümneni istuda nonstop jõululauas, vältides ülesöömist. Ämm ootas enda poole jõululõunale, misjärel olime kutsutud tädi majja õhtusöögile. Pered elavad ühes kandis, vaevu kilomeeter vahet, niisiis tõotas tulla pikk põhjalik piparkoogipralle.

Hoolega jälgisin, et ma jõululõuna desserdiks mõeldud kringlist vaid sümboolse killu sööksin – teadsin ju, et poole tunni pärast tuleb alustada tädi juures uut tiiru ahjulõhega… Olin end vabatahtlikult autojuhiks pakkunud ega joonud õhtu jooksul alkoholi. Tänu valvsale enesepidurdamisele läks päev suuremate kahjustusteta: öösel koju sõites tänasin mõttes häid perenaisi, toredaid piduseltskondi ja iseennast – mu olemisel polnud vigagi. Ent ülejäänud perekond ägas mu ümber ja poeg lubas endale rõkkava krooksatuse.