Kell äratab mind hommikul 5.50. Siis ma käin külma duši all – see komme on mul olnud eluaeg. Või kastan ennast aias voolikuga märjaks. Viimasel pühapäeval, väljas oli veel pime, lasin end aias külma veega üle, võtsin suure froteerätiku ümber. Tõmbasin paksud villased sokid jalga – nagu nõeltega torkis jalgu! Sa ei kujuta ette, kui mõnus! Ja proua Helle juba ootas tulise koorekohviga teisel korrusel.

Meil proua Hellega on selline elu, et temal on Põlva linnas kahekordne villa ja minul seal­samas lähedal korter-stuudio. Viis minutit minna üle aasa.

Ja nädala esimese poole – esmaspäev, teisipäev, kolmapäev – olen oma stuudios, kus mul on heli­plaadid ja salvestussüsteemid. Proua Helle villas elan ma nädala teise poole.

Kui ma stuudios ärkan, joon hommikul rohelist teed, teen või­leiba või putru. Vahel panen, piinlik rääkida, küüslauku leiva peale, kui omaette olen.

Siis teen väikse jalutuskäigu, lähen üle aasa, vaatan, kas lindudele on toitu pandud. Meil on seal lindude söögimajad. Ja kell kaheksa istun stuudios laua taha koostama nostalgiasaadet “Kuldrandevuu”.