Tõestisündinud lood on enamasti naljakamad kui need, mille keegi välja mõtleb. Järgnev leidis aset 1990ndate alguses, mil Eestis valitses lõbus kauboikapitalism ja ärimaailmas polnud edukas mitte kõige nutikam, vaid hoopis see, kes suvalises bensiinijaamas oma konkurendi auklikuks tulistas.

Vahur Kersna tegi toona telesaadet „Jah! show”. Oli vahva saade, külalised ja puha, tihtilugu täitsa tavalised inimesed, kes ebatavaliste hobidega tegelesid: kes sõi telliskive, kes kogus kasutatud kondoome, ja nõnda edasi. Ühesõnaga, 90ndad nende täies eheduses.

Lisaks põnevatele külalistele oli selles telesaates ka muusikaline osa. Enneolematu kontseptsiooniga pealekauba: igas saates oli kaks muusikalist esinejat – üks vanemast ja teine nooremast põlvkonnast. Ning mõlemad artistid esitasid teineteise lugu, umbes nagu saates „Laula mu laulu” mitukümmend aastat hiljem.

Mul oli toona veidra nimega ansambel Mr. Lawrence. Bändi tiitel oli algselt veidi pikem – Merry Christmas, Mr. Lawrence (tuntud mängufilmi järgi) –, ent kui me Saksamaal esimese plaadilepingu saime, käskisid plaadifirma bossid nime lühemaks teha. Tegime. Mis meil üle jäi, eks ole eestlane alati seda teinud, mida sakslane käsib.