ÜKSIOLEK POLE ÜKSINDUS
Press ja sotsiaalmeedia võimendavad üksiolekut kui sotsiaalset õnnetust, mistõttu tunnevad end ühiskonna suletuses halvasti ka need, kes muidu armastavadki omaette olla. Praegu oleks nagu kohustus kogeda eraldatust, mahajäetust, päratust. Teismelised, kes üheskoos kepsutasid samal karjamaal, ei need taha olla lauta surutud, igaüks oma lõõga. Aga ilmajäetust ilmutatakse kogu eesti sootsiumile nii kõnes kui kirjas. Hommikust õhtuni ahistatakse meid koroonahirmuga, söögi alla ja söögi peale kostab see loits.
Emakeel tunneb sõnu nagu ihuüksi, hingeüksi, üdiüksi, need sõnad on vägagi erinevad nii kõlalt kui sisult. Mõnel eluhetkel oleme selliseid seisundeid kogenud kõik. Vanad eestlased oskasid öelda, et ta on üksi kui jumala tui (tuvi) või nagu jumala puu. Miski suur kaitsev loodusjõud, universumi vaim oli tuntavalt lähedal. Ei olnud ta üksi, nagu pole üksi mitte keegi mitte kunagi, tuba on ingleid ikka täis. Kas tead seda või ei tea, aga nad on. Päriselt ka.
Teine töö, teine korter, teistsugune abikaasa, rohkem lapsi või vähem lapsi või paremad lapsed, toekam rahakott.
Silmitsi iseendaga pole inimesel mugav olla. Mina on tundmata olend, põhjani tunnetamatu koguni. Hinge rahuldamatust, kuhugi püüdlemist tajub ta võib-olla. Kui küsida nurisevalt ligimeselt üks lihtne küsimus: MIDA SA TEGELIKULT TAHAKSID?, jääb ta vastuse võlgu, sest pole endalt seda kunagi küsinud. Ta tahab, et oleks teisiti. Teine töö, teine korter, teistsugune abikaasa, rohkem lapsi või vähem lapsi või paremad lapsed, toekam rahakott. Materialismi lummuses läheb meelestki, et oled vaimolend. Et pead kasvatama oma vaimu võimu. Ja veel – tegelikult on sugulane tegusõnaga tegema ja nimisõnaga tegelus. Oma tegelikkuse muutmiseks peab tegutsema, sellega aina tegelema.
Noorena tahad olla karjasarnane, ühes oma kooskonnaga samas suunas sirguda; vanas eas oled kogenud, et teist sinusarnast polegi maamuna peal. Sa oled teistsugune, muusugune, OMAsugune. Sinu omailm, sinu isiklik universum on alati sinuga, see vajab, et sa seda mõistaksid ja mõtestaksid, ehk teisendaksidki, sest oponent on su kõrval, kui omaette mõtiskled. Sa oled loonud mõtte, sõna ja teoga oma maailma, kas kogemata või kavatsedes, sellest kosmos ei küsi. Üksildane olles leiab inimene aega süveneda ja süüvida. Püsida vaikuses. Peaasi – jääda seesmiselt vaikseks. Küsi – ja sulle tuleb vastus.
Üksioleku kohta võib öelda ka omapead, ja sellel sõnal on nüüd juba unustatud paralleelsõna omaväge. Kui vanasti keegi ütles end elavat omapead, siis toitis teda mõistus, kui aga toimetas omaväge, siis sai abita hakkama. Nüüdsel ajal ei jäeta lapsi omapead hirmust, et teevad rumalusi või et kasutatakse neid kurjasti ära. Omavägi kui sõna on aga välja surnud inimeste mugava elustiili tõttu, kus loodetakse riigi abile ja vallavalitsuse toele. Ei usuta, et ise ollakse väeline ja vägev. Keel ei muutu omatahtsi, ta on meelega paaris, käib sellega käevangus. Keel ja meel. Käibiva keele muutustest saame järeldada keelt kõnelevate inimeste meele muutumist. Või nagu Pentti Saarikoski on kuskil kirjutanud: Keel on inimese küljes kinni nagu juuksed, need hakkavad juba välja langema, või nagu küüned, mis kasvavad pärast surmagi.
Mida vanem on inimene, seda õnnelikum võib ta olla. Sest on võib-olla nüüd just vaimse täiuse tipul. Kui vaid talle heast südamest ei kinnitataks, et ta ei saa teisenenud maailma asjadest aru, et ta on väeti abivajaja – ka juhul, kui ta seda ei ole. Kunagi arvati, et ligi kaheksakümnene Betti Alver on nii üksi, nii üksi, koguni telerita ja raadiota, teda tuleb külastada, talle lilli ja maailma uudiseid viia (ja temalt vastu saada mõnd unustamatut lausungit). Aga Betti kirjutas luuletuses “Tuju”:
Tuli trüginal kõiksugu tüütuid ja tähtsaid ja tüssatuid,
tuli süüdlase näoga süütuid ja elus eksinuid.
Tulid närvad ja nägurikud. Tulid kurjad ja kukupai.
Tulid murtud ja murelikud. – Oli see alles tramburai!
Küllap olid südame kutsel ja avatud meelel tulijad teretulnud, ent kohustuse korras või uudishimu uhal väisajad võinuksid teo küll tegemata jätta.
Nõnda olgu see alati. Ka jõuluajal.
