Muigan Tirana lennujaamas kojulendu oodates ja oma reisile tagasi mõeldes. See esmakohtumine ühe hosteli omanikuga ja paljud teised reisil kogetud seigad vahelduvad mu peas eredalt nagu mõni äge film. Kerin ikka ja jälle läbi inimesi, kohtumisi, emotsioone, kohti ja lõhnu ning olen rahul, et paljude imestusest hoolimata olin valinud reisisihtkohaks Albaania.

Aga alustame veidi varasemast. Olen oma rännakutel külastanud Balkani riikidest kahel korral Montenegrot ja korra Horvaatiat. Iga kord, kui ma sealkandis olin, kohtasin inimesi, kes mind imestusega vaatasid, kui teatasin, et ma pole käinud Albaanias. Lisades siia juurde seletamatu tõmbe Balkani riikide looduse ja inimeste vastu, otsustasin sel suvel kõige kiuste nimelt Albaaniasse minna.

Kogesin päris palju sõprade ja kolleegide imestust ja uudishimu, et miks just Albaania. See pole Euroopa Liidu riik, liiati on Albaania igasugu majandusnäitajate poolest olnud alati Euroopa vaesemate riikide hulgas.

Need kahtlused ei tulnud mul aga kordagi enam mõttesse, kui tegin esimesed jalutussammud oma esimeses peatuskohas ehk UNESCO maailmapärandisse kuuluvas imeilusas Berati linnas.

Kuhu Albaanias minna tasuks, mida uudistada ja nautida ning kui palju miski maksab, saad teada juba artiklist.