Enne järgmist juubelit juhtus aga mitu asja, mis paljutki muutsid. Kõigepealt suri üks klassiõde. See oli erakordselt kurb matus ennekõike just sellepärast, et tema elu jäi tähistamata siis, kui see veel võimalik oli. Siis suri kursusekaaslane, samuti enne 50ndat. Kuigi tema matus oli rohkem peo mõõtu, oli siiski kurb ilma peakangelaseta. Seejärel aga tähistasid kaks sõbrannat uhkusega oma 50. sünnipäeva – üks traditsioonilise restoranipeoga, kus pikad lauad ja bänd, teine maalimispäeva ja grillipeoga väiksemas ringis. Sain aru, et kindlasti on vaja tähistada! Aga kuidas, seda loe edasi juba artiklist.