Oma juubelit tähistas Orlova seekord eksklusiivselt minimalistliku peoga vanalinna restoranis MiniBar. „Mina ei tähistanud midagi! Minu tütar korraldas selle mulle,” pistab ta täpsustuseks vahele. „Mul on olnud väga rahvarohkeid juubeleid. Maria otsustas, et teeme seekord väikselt kahekümnele inimesele. Olin nõus.”

Kellega koos oleks Liina vananeda soovinud? „Mis me sellest, seda pole minu elus juhtunud,” vastab Orlova karmilt. „Kaks lahku läinud abielu. Minu kolmas, hiline ja viimane suur armastus... see oleks ju võinud kesta, aga ma loobusin. Ma ei tahtnud elada Norras.” Ühtäkki teravnevad ta pruunid silmad tumedaks. Mustaks nagu temast Hedda Gableri rollis maalitud porteel, mis on 1975. aastast ja ripub elutoaseinal otse kõneleja kohal. „Vaata, et sa ei kirjuta minust mingit seltskondlikult ilutsevat juttu! Elu ei ole kerge, ei ole ilulemine. Ma olen karm naine. Kuigi poeesia mulle meeldib – oma hinges oleme kõik poeedid, eks ole, aga alati me ei oska seda välja näidata. Kunst on poeesiat sõnadesse panna.”

Pikka intervjuud armastatud diivaga loe edasi juba artiklist.