Pärast ülikooli tuli vanemteaduri töö Tartu Kunstimuuseumis, siis juba muuseumi direktori amet. „Nende aastate jooksul sai korraldatud kümneid ja kümneid kunstinäitusi,“ on Mari rahul. Kui 90ndate alguses tegi maaülikool talle ettepaneku tulla looma uut maastikuarhitektuuri osakonda, ei mõelnud naine pikalt. Ja maaülikoolis töötab ta tänaseni. „Töö noorte inimestega, uued projektid ja väljakutsed hoiavad mind värskena. On hea, et tuleb pidevalt õppida!“

Mis aitab pealtnäha tugeval naisel elu väljakutsetega toime tulla? Sisemiseks tugisambaks on vanemate poolt kaasa antud põhimõtted ja väärtushinnangud. „Tean, kes ma olen naise, ema ja vanaemana. Tunnen nende rollide suurt vastutust, ja tunnen kohusetunnet ja kirge oma eriala suhtes. Mu põhimõtted on lihtsad: teen kõike võimalikult hästi ja suure armastusega.“

Lennukat karjääri tehes pole Mari end meeste kõrval kunagi ebavõrdsena tundnud. “Mul oli õnn sirguda oma ajastu kohta emantsipeerunud naise tütrena. Ema oli ülikooliharidusega, isal jäi ülikool Siberi-aastate tõttu pooleli. Meie peres polnud kunagi ebavõrdsust, ema-isa olid kõiges partnerid ja nii pole ka mina kunagi tundnud alaväärsust meeste ees.“

Mari on ajakirja kauane lugeja. Tema sõnul on naise roll aastatega muutunud – ja koos sellega ka Eesti Naine.

Meil kõigil on oma tee, oma lugu. Ajakiri Eesti Naine usub, et iga naine on oma elus kõige olulisem - OMA ELUKAANESTAAR. Oleme naistele sel teekonnal inspireerijaks ning toeks.