Peened daamid ja moekad härrad
“Söögi ajal võttis apelsini, torkas sellele kahvli sisse ja hakkas koorima nagu kartulit…” Need ja muud äpardused saatsid eestlaste lapsekingades seltskonnaelu eelmise sajandi algul.
Ometi kasvas vilumus iga peoga – üsna pea teadsid härrad, kellel tohib kätt suudelda, ja daamid oskasid juba vahet teha suure ja väikese õhtukleidi vahel.
Eelmise aastasaja algul korraldasid oma Tartu kodus regulaarseid vastuvõtte näiteks Oskar ja Aino Kallas, samuti Jaan ja Hilda Tõnisson. Uudne ei olnud mitte niivõrd koosviibimiste vorm kui see, et seltskonnas suheldi senise saksa keele asemel eesti keeles.
Iseseisvas vabariigis kasvas eestlaste jõukus ja mitte üksnes eliit, vaid ka toekas keskklass pidi oskama moodsalt riietuda, oma elukeskkonda kujundada ning viisipäraselt suhelda ja süüa. Siiski võime mitmetest mälestustest lugeda, kuidas esialgu oli ka haritud inimeste hulgas neid, kes tekitasid oma käitumisega piinlikkust. Nii on näiteks legendaarne koolidirektor Elfriede Lender meenutanud, kuidas sajandi algusaastail Toompea lossi kuberneri vastuvõtule kutse saanud ajalehetoimetaja olnud küll korrapäraselt riietatud, frakis ja tsilindris, kuid palituta. Voorimeest ei olevat kokkuhoiu pärast võtnud. Kuna hakanud sadama, siis võtnud vihmavarju ning läinud jalgsi lossi, kalossid jalas. Söögi ajal võtnud apelsini, torganud sellele kahvli sisse ja hakanud koorima nagu kartulit.
