Kanakull elutoas

“Mida rohkem ma linde näen, seda müstilisemad nad mulle tunduvad,” lausub Dagmar Reinolt (38). Tema kodus, Tallinna südalinna korteris, on kosunud kümneid metslinde.

„Ma ei teadnud, et tuvid teevad karated,” ütleb Dagmar. Nüüd teab, sest nägi seda hiljuti omas kodus.

„Mul oli mõned päevad metstuvi, hästi leplik ja usaldav lind. Aga niipea kui ma üritasin teda puuris puutuda, võttis tuvi karate-hoiaku, pani külje ette ja hakkas tiivaga lööma. Niimoodi...!”

Siuh! lõikab Dagmar käega sirgelt läbi õhu. Siuh-siuh! Hetkega joonistub tuvile karakter – film hakkab silme ees jooksma.

Filmiga Dagmar argiselt tegelebki – tema tööandjaks on kultuskino Sõprus –, ent linde armastab samuti lapsest saati. Kes uuris vabatahtlikult Pärnu rannapargi tiivulisi? Kes osales üleriiklikel loodusolümpiaadidel? Kes oli bioloogiaõpetaja lemmik? Koolis oldi veendunud, et Dagmarist tuleb bioloog. Ainus, kes arvas teisiti, oli Dagmar, teades, et sisseastumisel küsitakse mate eksamit – „Matemaatika mulle absoluutselt ei meeldinud!”

Nii ta õppiski ajalugu ja semiootikat, aga linnud jäid. Dagmar, kes on 12 aastat loodusmajas linnulaulu õppinud, kergitab kevadel sõprade kulme sellega, et nimetab pargis ära kõik, kes okstel sidistavad-sädistavad. Vähe sellest, maakodus Pärnumaal on tal tuttav merikotkas – „Ta tekkis samal aastal, kui mul Daniel (8) sündis. Üks tiib on tal kisma käigus viga saanud, nii et osa sulgi on puudu ja näeme kohe ära, kui meie „rääbs” üle lendab. Väidetavalt teevad kotkad sealt kõrgelt ka eri inimestel vahet.”

Tundub loogiline, et Dagmar on Eesti Metsloomaühingu vabatahtlik. Ent sinnamaale jõudis ta alles tänavu, kui koroona teist korda lainetas...